Arvamusi selles osas on mitmeid — mõni eelistab ruumi säästa ja ehitada multifunktsionaalse tualett-vannitoa, teine ei kujuta ette, et peaks suure perega hommikuti vannitoa ukse taga järjekorras seisma.

Levinumad väited tualettruumi ja vannitoa ühendamise vastu peituvad hügieenis. Kui 19. sajandil tõstis teadus esile arvukaid bakteriteooriaid, siis muutus ka rikka Lääne inimese vannituba steriilseks “haiglaruumiks”, kus kõik pinnad kaeti kergesti puhastatavate portselan- või kiviplaatidega ning mõistagi olid tualettruum ja pesuruum üksteisest eraldatud. Kui Eestisse jõudsid esimesed kanalisatsiooniga vannitoad, oli samuti trendiks ehitada vannituba ja tualettruum eraldi ning ka hilisem nõukogude elamuarhitektuur järgis sama loogikat.

Paarkümmend aastat tagasi, kui moodi läks avar planeering, hakati vannitube ja tualettruume kokku ehitama. Ka paljudes renoveeritud vanades korterites on nende tubade funktsioonid ühendatud ning hirm bakterite ees on aastatega hajunud.

Samas ei tasuks aga pisikutesse väga hooletult suhtuda, sest mitmete uuringute põhjal võib hambaharjadelt leida tualettpotist sinna kandunud mikroorganisme. Seega tasub vannitoaga ühendatud tualettruumil usinasti tualetikaant kasutada või veel parem — paigutada hambaharjad ja hügieenitarbed selleks ettenähtud kappi.

Järjest enam armastatakse suuri ja avaraid vannitube, mis on kui ruum ruumis, st. vannitoas on kaks klaasidega eraldatud „kasti“, millest ühes tualett ja teises dušikabiin. Aga see sobib rohkem suurematesse elamutesse, mitte tavalisse perekorterisse.

Ja muidugi võib tõstatada ka huvitava küsimuse, mille üle tasub mõtiskleda — miks tunduvad moodsad tualetiga vannitoad palju puhtamad ja kutsuvamad kui vanamoodsad tualettruumid? Arvatavasti peitub põhjus selles, et need on avaramad ja valgemad ning mõjuvad seega värskema ja puhtamana. Asi saab seega alguse heast disainist.

Mida arvad sina? Kas WC ja vannituba käivad kokku või mitte?