FOTOD | Villeroy & Boch andis üle 200 aasta vanusele kloostrile uue hingamise
Konverentsil „Kasvav lõhe põlvkondade vahel: võimalus ühiseks tulevikuks“, mis toimus tänavuse sisearhitektuuripäeva raames, oli üks peaesinejaid Saksa arhitekt Justus Thiede. Ta kirjeldas Villeroy & Bochi peakorteri näitel, kuidas anda uus elu sajanditevanusele tööstuspärandile.
Kontserni suurinvesteering tõi uue elu väikesesse, kahanemisest vaevatud külasse Saksamaa-Prantsusmaa-Luksemburgi piiril, meelitas ligi uusi talente ja võimaldas eelkõige edukalt taaselustada ajaloolise kloostri ja tühjana seisvad tehased kokku 150 000 ruutmeetril.
Paljud inimesed on üllatunud, et Villeroy & Boch toodab keraamikat väikeses Mettlachi külas Saksamaal. Miks just seal?
Meie ajalugu Mettlachis algas 1809. aastal, kui Jean Francois Boch ostis pärast Prantsuse revolutsiooni endise benediktiinlaste kloostri Mettlachis, saades kaasa nii hooned, maa, metsa kui ka jõe. Sellest ajast peale on meie juured selles väikeses külas, kus täna elab 3200 inimest.
Asukoht Saksamaa äärealadel ja hiiglaslikud sajandivanused tööstushooned ei kõla väga kutsuvalt. Kuidas Te arhitektina sellest eduloo lõite?
Ajaloolised hooned on üheaegselt väärtus, koorem ja võimalus. Tehased Mettlachis, kus oleme alates 19. sajandist tootnud keraamilisi plaate ja lauanõusid, on hiiglaslikud. 2000. aastate alguses ei sobinud need oma funktsionaalsuse ja struktuuri poolest enam kaasaegseks tootmiseks. Paljud hooned seisid tühjalt ja lagunesid ning kompleksi halduskulud olid ebaproportsionaalselt kõrged. Saime aru, et oli vaja radikaalset muutust.
Minu kui arhitekti jaoks oli kolm olulist väljakutset, mida tahtsime projektiga „Mettlach 2.0“ lahendada. Esiteks oli meil umbes 150 000 m² tühja „katuse all olevat ruumi“, mis vajas uut kasutust. Teiseks näitasid rahvastiku arengu ja tööturu andmete prognoosid Saksamaal eelseisvat „talentide sõda“ ja seega vajadust pakkuda häid töökohti atraktiivses keskkonnas. Ja kolmandaks olid meie külastajatele mõeldud näituseruumid vananenud.
Noored eelistavad linnakeskkonda. Kuidas meelitada maapiirkonda häid töötajaid?
Saksamaa tööturgu iseloomustab väljend „talentide sõda“. Alates 1960. aastate keskpaigast on riigi sündimuskordaja langenud, mis on viinud oskustööjõu puuduseni: tööturul on vähem koolilõpetajaid ja liiga vähesed neist valivad inseneri- ja IT valdkonnad. Samal ajal teame, et noored on paindlikud ja valmis atraktiivsete töökohtade nimel kolima. Saime aru ka sellest, et konkureerime parimate talentide pärast mitte ainult Saksa, vaid üha enam ka rahvusvaheliste ettevõtetega. Kes tahaks minna vanasse, lagunevasse kontorisse väikeses äärekülas? Eesmärgiga saada atraktiivseks tööandjaks, hakkasime täitma noorema põlvkonna soovide nimekirja: rohkem aega perele, paindlikud tööajamudelid, hea töö- ja eraelu tasakaal ning atraktiivne töökeskkond.
Hooned, mis on olnud kasutusel 215 aastat, on kõva pähkel. Millest Te alustasite ja mis Teie juhtteema oli?
Villeroy & Boch on kasutanud oma hooneid alates 1809. aastast. Kui ärihoone tavaline amortisatsiooniperiood on 33 aastat, siis meie oleme oma hooneid praegu kasutanud keskmiselt 152 aastat. See on 4,6 korda pikem aeg. Meie juhtteemaks sai „parandamine“. Eelistame renoveerimist ja taaskasutust lammutamisele ja uusehitusele. Lisame uut ainult siis, kui olemasolevate materjalide ja detailide piires ei ole võimalik leida lahendust meie vajadustele. Kuid „uus“ tähendab sel juhul tõesti „uut“ ja mitte „neobarokki“. See lähenemine sobib hästi muinsuskaitse nõuetega ja vastab meie jätkusuutlikkuse strateegiale. Väärib märkimist, et vana kloostrihoone on riikliku tähtsusega mälestisena kaitse all.
Mis olid kõige olulisemad muudatused?
Meie eesmärk oli muuta Villeroy & Boch kompaktsemaks, maitsekalt renoveerituks ja energiatõhusaks, et tegutseda efektiivselt. Seetõttu otsustasime ajaloolise kloostrikompleksi ümbert lammutada umbes 30 000 m² hiljem ehitatud ühekorruselisi hooneid. Lammutamine lõi ruumi ja meeldivaid haljasalasid ning kogu hoonekompleksi sisekliima näitajad paranesid.
„Vana kloostrikompleks“ renoveeriti ja moderniseeriti. Factory No 9-st sai moodne ja atraktiivne kontorihoone, ühe hoone keldrisse rajasime uue restorani. Muuseum ja uus brändielamuskeskus peaks avanema lähikuudel. Kõiki hooneid ühendab maastikupark, mis pakub elupaika loomadele ja taimedele ning erinevaid vaba aja veetmise võimalusi inimestele.
Mis on Teie arvates sellise projekti suurim väljakutse?
Suurim ülesanne on hoida juhtkonda pika aja jooksul motiveerituna. Suure investeeringu tõttu on ülioluline, et arhitekt rõhutaks pidevalt ja kirglikult visiooni ja uue tekkiva „Kloostrilinnaku“ („Campus Alte Abtei“) elluviimise eeliseid ning ikka ja jälle innustaks juhtkonda võimalustega.
Hea näide tööstuspärandi säilitamisest Eestis on Kreenholmi vabrik Narvas. Mida soovitate investorite meelitamiseks tööstuspärandisse investeerima?
Kreenholm ja Narva on tuntud oma mitmekesiste võimaluste poolest. Lõppude lõpuks on tegemist oma aja suurima tööstuskompleksiga Põhjamaades. On vaja kedagi, kes seda usub ja alustab, siis järgnevad teised. Piisab ühest või kahest ettevõttest. Telliskivi kvartal on hea näide Tallinnas. Ükski ettevõtja ei tee seda ainult selleks, et olla hea inimene. Tööstushooneid kasutatakse väärtuse loomiseks ja ettevõtted tahavad raha teenida. Tuleb leida tee tulevikku võimalikult väikeste kuludega. Oluline on mõista, et kui meie seda ei tee, ei tee seda keegi teine. Vaja on tugevat eestvedajat.
