Kui piiluda prantslase portfooliosse, on Starck teinud kõike, alates kõlaritest kuni lühtriteni, hambaharjadest kuni majadeni, segistitest mootorrataste ja luksusjahtideni. Tema projekteeritud restoranid ja hotellid on saavutanud maailmas kultusliku staatuse, tema loodud igapäevased ning argisemad esemed ei ole vähem suurejoonelised kui tema vapustavad interjöörid. Mees on öelnud, et olenemata sellest, kas tegemist on hambaharja või lennukiga, kätkeb see endas alati sama filosoofiat: mõelda sellele, mida kasutaja võidab.

Üks tuntumaid ja mõjukamaid kaasaegseid disainereid lähtub nii elus kui ka töös murest planeedi pärast ning tema soov on luua paremat maailma. Ta panustab sellesse oma parimal viisil ja kasutab just talle käepäraseid tööriistu, teadmisi ning oskusi. Philippe Starck disainib tooteid, mis on mõeldud kestma kogu elu. Ilmselt pole olemas valdkonda, kus prantslasest disainer pole kätt proovinud.

Eriline side on Philippe Starckil veega. Nii on tema 30-aastane teekond AXOR-iga vägagi loomulik ja loogiline. Starck: „Me oleme pärit veest, me oleme tehtud veest ja me vajame vett. Mul on selle elemendiga aatomiline suhe ja ma olen alati kurb, kui seda elutähtsat aaret halvasti koheldakse. Seepärast tahtsin töötada vee austamise ja säilitamise nimel. AXOR-il oli sama nägemus. Kui tahetakse vett säästa, ei saa see olla karistus. Ainus võimalus selle ikoonilise segisti AXOR Starck V (1994) edukaks loomiseks oli vee esitlemine uuel tasemel. Koos lõime midagi sisukat, mis muutis turgu täielikult. Jagame AXOR-iga sügavat armastust vee vastu.“

Mis puudutab inspiratsiooni, siis Starck võtab argise eseme, mis on olnud kasutuses aastasadu, paneb selle uudsesse vormi ja annab tänapäevaselt toimiva sisu, olles seejuures sageli paar sammu teistest ees. Näiteks ämber, vann ja kaev – just neist on saanud alguse tema disainitud segistid, valamud ning vannid. Kui need on toiminud ammustest aegadest, siis täiustades sünnivad elegantsed ja tehnoloogiliselt peensusteni läbi mõeldud tooted. Mitmed neist on ikoonilise staatusega.

Kui küsida ikoonilisi esemeid loonud Philippe Starckilt, milline disain on ikooniline, vastab ta: „Disainiikoon ei saa olla trendikas või trendist väljas. See peab olema ajatu, et mitte vananeda. Ikooniline disain on midagi, mis õpetab midagi – midagi kasulikku, millel on võime parandada elukvaliteeti igas aspektis.“

Neli küsimust Philippe Starckile

Millised on sinu tugevad ja nõrgad küljed?

Ma ei ole kunagi olnud huvitatud disainist. Ma kasvasin üles, vaadates, kuidas mu isa – kes oli lennundusinsener – lõi lennukeid ja tehnilisi asju, nii et minu jaoks oli see loomulik, see oli minu DNA-s. Ma ei ole kunagi teadnud, et keegi peres tegeleb millegi muu kui loominguga. Nii et nõrkusest olen leppinud sellega, et mind valitakse minu töö järgi, sest ma teen seda väga kergesti, aga kui disain ei päästa elusid, võib see neid kuidagi parandada. Minu ainus motivatsioon on alati olnud kasu inimesele, kes kasutab asju või kohta, mida ma loon.

Üks minu tugevatest omadustest on töökus; ma olen laisa inimese vastand; ma ei anna kunagi alla, ma lähen alati edasi, kuni saavutan selle, mida ma silmas pean. Isegi taevas pole piiriks.

Millisele kliendile ütled jah ja millised projektid lükkad tagasi?

Ma teen projekti ainult siis, kui näen selle tegelikku õiguspärasust, kui olen kindel, et projekt teenib eesmärki, visiooni ja lõpuks ka inimesi. Et saada ilusaid lapsi, peavad vanemad olema armunud; samamoodi toimib see ka projektidega – et saada ilusaid ja mõtestatud projekte, peavad partnerid olema armunud, jagama sama visiooni. Projekti tulemus on otsene tulemus partneritevahelistest suhetest.

Mida võiks lugeja sinu kui disaineri või sinu tööviisi kohta veel teada? Üllata!

Ma olen väga igav, ma elan väga igavat elu. Ma elan nagu munk, keset mitte midagi Sintra mägedes Portugalis. Ma ei käi kunagi restoranides ega pidudel, ma ei vaata televiisorit. Igal hommikul ärkan ma kell 6.30–7 hommikul, võtan dušši ja panen oma AXOR-i duši kõigepealt väga kuumaks ja siis väga külmaks. Istun töölaua taha koos paberi ja kriteeriumiga ning töötan keskpäevani. Siis lähen tagasi oma tuppa ja teen uinaku, sest loomine võtab kogu mu energia. Ma alustan päeva teist poolt jälle duši all, lähen uuesti kirjutuslaua taha ja töötan, kuni mu aju küllastub, mis juhtub umbes kella seitsme paiku õhtul.

Töötan aastas keskmiselt 200–250 projektiga, sealhulgas vähemalt ühe suure ja keerulise projektiga iga päev, kuid ma ei projekteeri kunagi projekteerimise pärast. Enne toodet on mul alati projekt, enne projekti on mul eetika, enne eetikat on mul visioon ja enne seda on mul filosoofia. Minu meetod on alati alustada nullist.

Kes või mis teeb sind paremaks inimeseks?

Kes – minu naine Jasmine. Mis – ausus. Kõige tähtsam asi minu jaoks pärast armastust on ausus. Ma arvan, et olen struktuuriliselt aus ja olen seda olnud kogu elu. Meie vabameelses ühiskonnas võib igaüks teha mida tahes ja kõik unustavad selle järgmisel päeval ning seega muutub ausus üha raskemaks. Nii et see on suur eesmärk, suur teenistus. Ma olen oma töös alati püüdnud aususe poole, isegi kui disain on struktuuriliselt kasutu. Ma jätkan parima võimaliku teenuse pakkumist üha enam dematerialiseeruvas vormis, alati ausalt.

  • Artikkel ilmus ajakirja Disain, interjöör & arhitektuur suvises numbris. Telli ajakiri endale SIIT või leia müügilettidelt.