Viis kuldreeglit, kuidas taimi õigesti kasta
Kui suveperiood juhtub kuiv olema, toob see aiapidajale kaasa lõputu kastmiskohustuse. Töö muudab muidugi mugavamaks vastav kastmistehnika. Teadlik kastmine säästab aega ja raha ning muudab taimestiku sügiseni kaunilt lopsakaks.
Mõned olulised tarkused kuluvad siinpuhul ära:
1. Õpi oma taimi tundma
Taimed jagunevad veevajaduse järgi kuivalembestest kuni vees kasvavateni välja. Vee vajadus sõltub ka nii taime vanusest kui ka kohast, kuhu ta on istutatud. Kui suuremate juurtega puud ja põõsad on korralikult juurdunud, siis peavad nad kuuma suve vastu ka üksnes vihmaveega.
Vett vajavad kuivadel perioodidel aga kindlasti põõsad, mille juured on maapinnale lähemal. Üllatuslikult muuhulgas ka marjapõõsad, millelt loodate külluslikku saaki. Kõiki taimi tuleb korrektselt kasta ja hoida muld ühtlaselt niisutatuna kuniks viljad on valminud. Herned, oad, tomatid ja kartulid vajavad õite puhkedes rohkem vett, salatid aga armastavad pidevat niiskust, sest muidu muutub nende maitse mõrkjaks.
2. Kasta õigel ajal
Sobivaim aeg kastmiseks on varahommik või hilisõhtu, sest siis on õhk jahedam ja niiskust aurub mullapinnalt vähem. Varahommikul või õhtul kastes jõuab vesi imenduda mulda ja ulatuda ka taimede juurteni.
Kastes päikesepaistelise ilmaga võib aurustuda lausa 1/3 kastmisveest ning lisaks vee raiskamisele võite riskida ka taime lehtede rikkumisega. Nimelt võib külm vesi päikesekuumadele lehtedele sattudes tekitada taimele šoki. Seega peaks kastmisel silmas pidama ka seda, et vesi satuks taimealusele mullale, mitte lehtedele.
3. Veekogus olgu piisav
Levinuim viga on see, et kastetakse küll tihti, kuid mitte põhjalikult.
Meeles tasuks pidada õpetussõnu, mille kohaselt 1 m² kastmisel 10 liitri veega saab muld märjaks umbes 10 cm sügavuselt. See on piisav muru, suvelillede ja madalakasvuliste püsikute jaoks, kuid ülejäänud aiataimede kastmiseks peaks vee kogus olema suurem. Pista pärast kastmist näpp mulda ja vaata, kas vesi on jõudnud piisavalt sügavale. Kõige suuremas janus on noor aed ja äsja istutatud taimed.
Küll aga harjuvad istikud pideva kastmisega üpris ruttu ja sellest tulenevalt juurduvad liiga maapinna lähedalt. Pinnapealsesse mullakihti jäänud juured muudavad taime aga külma- ning põuahellaks. Igal teisel või kolmandal päeval taimede janu kustutamine aitab neil ka juured sügavamatesse mullakihtidesse ajada. Kui lasta mullal enne kastmist läbi kuivada, aitab see kaasa ka juurte jõulisemale arengule.
Potitaimed tasub enne kastmist kätte võtta ja korrata sama ka pärast kastmist. Aja jooksul õpid tunnetama korrektselt kastetud poti kaalu. Vett on üldiselt siis piisavalt, kui muld on läbinisti niiske ning üleliigne vesi hakkab poti põhjast välja tilkuma.
4. Vali õige kastmistempo
Kastmisest ei ole kasu, kui vesi voolab kiiresti juurepallist mööda, potist välja ning jätab juured kuivaks. Kiire äravoolu vältimiseks tuleks kasta aeglaselt ja mitmes osas ning keskenduda lehtede niisutamise asemel juurestikule. Märjaks saanud lehed mängivad olulist rolli ka haiguste levikul. Kasta kindlasti ümber taime, et juured areneksid ühtlaselt igasse külge ja toitained saaksid võrdselt imenduda.
5. Kastmissüsteem vastavalt vajadusele
Et taimed kuuma päikese käes janusse ei sureks, soeta veetaimer ja säti see kodust eemal olles vastavalt ilmateatele. Kastmissüsteemi valikul lähtu aia suurusest ning kindlasti vali selline süsteem, mis sobiks teiste tootjate kastmistarvikutega.
Kindlasti võiks kastmiskomplektiga olla kaasas erinevad otsikud, sest iga taime kastmisvajadus on erinev. Näiteks murule sobib vihmuti ning seda tuleb aeg-ajalt liigutada, sest vihmuti ümbrus kipub alati rohkem vett saama.
Põõsas- ja dekoratiivtaimede puhul peaks vesi olema aga kindlasti suunatud juurtele. Lillepeenardes ja köögiviljaaedades võiks kasutada imbvoolikut, mis hakkab mulda paigaldatuna vaikselt vett eraldama ning sealt jõuavad vesi ja toitained läbi mulla ühtlaselt juurteni. Ühtlasi tagab see ka minimaalse vee aurustumise.
Allikas: Fiskars
