Kuigi mustad kilekotid vaatavad prügikottide riiulilt enamasti esimesena vastu, ei ole nende ostmine ja kasutamine kuigi mõistlik tegu. Ja seda väga lihtsal põhjusel: kuna jäätmevedajal on õigus ning tihti ka kohustus kontrollida, kas konteineris on õiged jäätmed, muudab läbipaistmatu kott selle ülesande tõeliselt keeruliseks detektiivitööks. Halvemal juhul – kui detektiivitööle eraldatud aeg on napp – võib nii jääda ka konteiner tühjendamata, sest pole teada, mis on selle sees. Asja lahendab lihtsasti läbipaistev prügikott, mis näitab kogenud jäätmevedajale kohe ja vabatahtlikult oma sisu kätte.

Täpselt sama kehtib ka pakendijäätmete puhul – ja seda eriti avalikes konteinerites. Kuna avalikesse konteineritesse kiputakse aeg-ajalt tooma päris sobimatut kraami, saad teha paljude inimeste töö oluliselt lihtsamaks sellega, et valad oma pakendid lahtiselt konteinerisse või paned need sinna läbipaistvas kotis. Kahjuks näitab kogemus, et just musta läbipaistmatu kotiga kipuvad konteineritesse sattuma jäätmed, mis seal kindlasti olla ei tohiks.

Kas biolagunev kilekott päästab maailma?

Ei päästa. Nagu kirjutas akadeemik Anne Kahru: „Kindlasti ei ole plastiprobleemile lahendus ka bioplastik – see ei ole nii biolagunev ühti ja mureneb looduses probleeme tekitavaks pisiplastiks. Liiatigi tuleb bioplasti tootmiseks esmalt kasvatada maisi või suhkruroogu, mis tähendab põllumaa vähendamist toidu tootmise arvelt, väetisi ja taimekaitsevahendeid, märkimisväärset veekulu jne.“

Jäätmevedaja ja -käitleja poolt tekitab biolagunev kilekott lisaks tehnilisi probleeme. Kuna see materjal on pude, on seda näiteks biojäätmete seest isegi raskem masinatega kätte saada kui nö „tavalist“ kile. Proovides seda välja sikutada, laguneb biokott ribadeks. Sama on tõenäoliselt märganud ka need, kes kodus biojäätmeid biolagunevasse kilekotti koguvad – pannes sinna midagi raskemat, rebeneb kott peaaegu alati. Seega võiks ka biojäätmeid koguda pigem eraldi ämbrisse või anumasse, mille põhjas on näiteks natuke majapidamispaberit või munakarp – see püüab kinni väiksema vedelikukoguse ning laguneb pärast koos jäätmetega. Kellel tahtmist ja rahakott lubab, leiab internetist lihtsasti ka väga eriilmelise disainiga ning eri värvides kaanega biojäätmete kogumise nõu, mida köögis kasutada. Uhkematel on veel filtridki küljes, et õrn nina ei peaks ühtki harjumatut aroomi taluma.

Biojäätmete konteineris, mida tühjendab prügiauto, soovitame samuti kasutada tugevat läbipaistvat vooderduskotti, mida on hilisemas jäätmete töötlemise protsessis lihtne eemaldada.

Kas poekotti võib jäätmeid panna?

Jah, poekotti võib panna näiteks segaolmejäätmeid. Poest ostetud poekotiga võib edukalt koguda ka biolagunevaid jäätmeid, kuid ainult siis, kui valad biojäätmed konteinerisse tühjaks ja viskad tühja kilekoti pakendikonteinerisse. Kui kott on väga määrdunud või ligamärg, siis pane kott segaolmejäätmete konteinerisse.

Tavaliselt on poekotid läbipaistmatud ning nii ei saa jäätmevedaja veenduda, mis seal päriselt sees on. Kui kogud poekotti pakendijäätmeid, võiks need raputada konteinerisse kotist välja – nii saab jäätmevedaja kindel olla, et konteinerisse pole sokutatud mõni halb üllatus.

Poekotid on tavaliselt valmistatud kvaliteetsemast plastist ja neid on võimalik suunata materjalina taaskasutusse. Seetõttu on poekotid ka üsna vastupidavad ning neid peaks tarbima lõpuni ehk kui juba kilekoti ostsid, siis tuleb seda kasutada kuni sangad ja põhi vastu peavad.

Musta värvi prügikotile eelista võimalusel läbipaistvat.

Niisiis tasub kõrva taha panna, et must prügikott kipub tihti viitama mustale südametunnistusele (vähemalt jäätmete sorteerimise osas) ning järgmine kord tasub valida läbipaistvad prügikotid. Nii muutub lihtsamaks jäätmevedajate töö ning jäätmete hilisem käitlemine. Ja olgem ausad – tegelikult pole meist kellelgi erilist vahet, kas jäätmed visata musta värvi või läbipaistvasse prügikotti – teeme siis ära, muudame jäätmemajanduse läbipaistvaks!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena