August on parim aeg okaspuuhekkide istutamiseks ja pügamiseks
Ei leidu vast ühtegi aeda, mida kaunis ja hoolitsetud hekk ei suudaks rikastada. Hekk on võimas aiakujunduselement, millega luua piiret, aga ka suurepärast tausta lilledele ja põõsastele, varjates samal ajal hoovi naabrite pilgu eest. Hästi planeeritud hekk hoiab ka tuult kinni. Kui aed vajab kaitset külmade tuulte eest, siis tuleb istutada kõrgekasvuline hekk, soovitavalt okaspuust. Kui varju on vaja vaid kõrvaliste pilkude eest, piisab hekist, mis ületab natuke inimese silmade kõrgust. Kolmandat sorti hekid on madalad iluhekid. Nendega korraldatakse suurema aiaruumi näilist tükeldamist väiksemateks osadeks.
Kuidas okaspuuhekki istutada?
Kui on soov kohe ja kiirelt tihedat elupuuhekki saada, istutatakse inimesekõrgused istikud praktiliselt külg külje kõrvale (s.o. meetrile 2-3 tk). Kokkuhoidlikumad piirduvad ühe elupuuga meetri peale. Ajapikku kasvab ka selline istutus ühtseks müüriks.
Kuusehekki ei tasu istutada metsaservast üleskatkutud kuuselastest. Kuusel on pikad, nöörjad juured. Need saavad tublisti kannatada ja lõviosa kuuski hukub. Kuused peavad olema puukoolis koolitatud (s.o. mitu korda ümberistutatud). Tavalise istutustiheduse (3-4 istikut meetrile) korral kaevatakse kraav. See peab olema sedavõrd lai ja sügav, et istiku juured vabalt sinna ära mahuksid. Mingil juhul ei tohi juure otsad jääda ülespidi. Kui pinnas on vilets, kaevatakse kraav lopsakam ning täidetakse selle alumine osa hea aiamullaga. Igale meetrile võiks manustada pangetäie sõnnikut ja paar peotäit superfosfaati. Paljasjuurseid istikuid, mille juured tunduvad kuivavõitu, tuleks istutamise eel hoida paar tundi juuripidi vees. Istikute, millega parajasti ei tegeleta, juured tuleb katta mullakihiga, et nad ei kuivaks. Selleks pannakse nad varjulisse kohta külili ja aetakse juurtele mulda peale.
Harvema istutuse puhul kaevatakse auk, asetatakse sinna istik ja augu kinniajamiseks vajalik muld võetakse järgmise augu kaevamisest saadavast mullast. Seega: järgmise augu mullaga aetakse eelmises augus olev istik kinni. Istutatada on mugav pingule tõmmatud nööri järgi. Üks hoiab istikut, teine ajab mulda peale. Peale kinnitallamist peab istik jääma juurekaelaga maapinna tasemele. Juurepalliga või potitaim peab paiknema nii, et mullapallile saab peale panna kihi mulda. Pärast portsu istikute mahapanekut kastetakse neid väga põhjalikult. Seejärel jätkatakse tööd järgmise portsuga. Lõpetuseks lõigatakse kogu rida nööri järgi ühele kõrgusele tagasi. Tagasilõikamise ulatus sõltub istikute kvaliteedist. Mida vähem hargnenud on istikud, seda rohkem tuleb neid tagasi lõigata. Harilikult jääb istikust alles 20-25 cm. NB! Okaspuid peale istutamist ei lõigata.
Okaspuuheki pügamisest
Reeglina lõigatakse okaspuuhekki üks kord aastas — augustis. Hoolega tuleb jälgida, et lõikamine ei oleks liialt resoluutne — lõikekoht ei tohiks sattuda mitme aasta vanuse oksa peale. Okaspuud ei taasta oma kaunist rüüd — mis läinud, see läinud. Pügatakse pindmiselt vaid jooksva aasta juurdekasve. Erandiks on jugapuud, kes suudavad uinuvatest pungadest lõikekohad tihedalt täis kasvatada (käituvad, nagu lehtpuud). Seepärast ongi pehmema kliimaga Euroopas jugapuuhekid väga armastatud. Meeles tuleb pidada, et kuuski (ka nulgusid) ja elupuid ei kärbita pealt enne, kui heki soovitav kõrgus on saavutatud!
Elupuuhekki sobib pügada igal ajal, kui see vajalik näib, ka varakevadel kui suvel: mida rohkem lõigata, seda tihedamaks hekk kasvab. Meeles peaks pidama, et esimestel aastatel võiks elupuuhekki kevadpäikese saabudes kaitsta varjutuskangaga. Üheks suurimaks elupuuheki eeliseks on see, et n-ö "müüri efekt" saavutatakse kiiresti, rutem kui kuuse puhul. Nõrkuseks on aga esimestel aastatel päikesekahjustuste oht. Elupuu ei talu ka liialt märga ega liivast kasvupinnast.
Allikad: calmia.ee, hansaplant.ee
