Põhjus selleks on tegelikult lihtsamast lihtsam - vesi imendub kõige paremini märjas mullas, samas kui koorikuks kuivanud pinnast kasta on keeruline. Parim aeg kastmiseks on pärast vihmasabinat ja kastmiseks sobib hästi ka sombune ilm.

Taimed vajavadki tegelikult suuremat veekogust ning igast suvisest vihmasabinast janusemad taimed ei rahuldu. Tihti kiputakse veega koonerdama ja kastetakse pigem tihti ja liiga pinnaliselt. See aga tekitab olukorra, kus taimejuurestik koondub pinnale lähedale ja kipub veelgi kergemini päikeselise ilmaga läbi kuivama. Taimi tasuks pigem kasta harvem, aga siis juba korralikult. Meeles tasuks pidada õpetussõnu, mille kohaselt 1 m² kastmisel 10 liitri veega saab muld märjaks umbes 10 cm sügavuselt. See on piisav muru, suvelillede ja madalakasvuliste püsikute jaoks, kuid ülejäänud aiataimede kastmiseks peaks vee kogus olema suurem.

Ka vihmajärgse kastmise idee seisneb selles, et nii vähendad kastmisvajadust ja muld saab sügavuti niisutatud.

Mõned nüansid, mida kastmise juures veel tähele panna:

  • Kastmisest ei ole kasu, kui vesi voolab kiiresti juurepallist mööda, potist välja ning jätab juured kuivaks. Kiire äravoolu vältimiseks tuleks kasta aeglaselt ja mitmes osas ning keskenduda lehtede niisutamise asemel juurestikule. Märjaks saanud lehed mängivad olulist rolli ka haiguste levikul. Kasta kindlasti ümber taime, et juured areneksid ühtlaselt igasse külge ja toitained saaksid võrdselt imenduda.

  • Kasta tuleb alati vaid hommikul vara või õhtul pärast päikeseloojangut. Jahukastele meeldivaid taimi nagu maasikad, herned ja roosid, on soovitav kasta pigem hommikuti.

  • Keskpäeval päikesega kastmine võib taimedel esile kutsuda termilise šoki ning lisaks aurustub vesi mullast kiiresti ja kastmine osutub kasutuks.