Üldjuhul kehtib enamike taimede kastmisel kuldreegel – kasta tuleb pigem harva, hilisõhtusel ajal ja ohtralt. Kui taim saab vett sageli, aga ebapiisavas koguses, meelitab see juured mulla pinnakihti ja teeb vaat et asja veelgi hullemaks. Kõige lihtsam moodus kontrollimaks, kas muld sai piisavalt märjaks, on pista näpp mulda – kui märg on vaid mulla pealiskiht ehk sõrm ei saa üleni niiskeks, tuleb kastmist jätkata. Sama katset võib teha ka pärast vihma, tihti on niiskus jõudnud vaid sentimeetri sügavusse. Kuna taim saab vee kätte juurtest, siis pole reeglina lehtede kastmisest kasu, vesi tuleb suunata võimalikult juure lähedale. Kui rõdul on paar kastitaime, siis piisab lihtsast kastekannust, aga suures aias peaks olema igal aiapidajal üks korralik pikk voolik, lisaks on abiks erinevad vihmutid.