Algselt polnud see kindlasti koht, kuhu keskmine inimene oleks iga hinna eest tahtnud tagasi pöörduda, sest ajahammas oli oma töö teinud. Hooned polnud ei arhitektuurselt ega ajalooliselt väärtuslikud. Ometi ei tekkinud perel kordagi mõtet seda ainuüksi nendel põhjustel lammutada. Just asukoht ja kunagi Lee vanaisale kuulunud talumaja viis noore peremehe mõtted lihtsa ideeni luua isemajandav ning toimiv elukeskkond. Neli aastat töötasid nad koos abilistega maja kallal, õppides, improviseerides ja uuendusi tehes.

Ehitades ajal, mil keskkonnamõju on kogu aeg paljudel mõttes, tundis Lee, et materjalide raiskamine ei ole lihtsalt valikuvõimalus. Kuigi suur osa talu maast taastatakse ja tagastatakse loodusele, oli elatise küsimus endiselt kesksel kohal. Isegi pooletunnise autosõidu kaugusel linnast elamine tõstatas küsimuse: „Mida saab ise kasvatada?“ Ainuüksi köögiviljade järele supermarketisse sõitmine tundus lihtsalt raiskamine.