Glamuursed minimajad on muutunud ülemaailmseks fenomeniks
Väikemajad on juba mitukümmend aastat seadnud kahtluse alla meie senise ruumivajaduse – ja ka vajaduse elada suurlinna südames –, ent nüüd on „vähem on rohkem“ kontseptsioon tõepoolest muutumas normiks ja minimajade võidukäik alanud.
Tarbijatele meeltmööda minimajade lahendused ei köitnud vähemalt Eestis pikka aega ei nimekaid arhitekte, žüriisid ega kriitikuid – kuni arhitekt Mari Hundi projekteeritud Maidla loodusvilla, minihotell soo serval, nomineeriti kolm aastat tagasi Euroopa nüüdisarhitektuuri Mies van der Rohe auhinnale. See jäi saamata, aga sügisel noppis ta (koos sisearhitekti Ines Haagiga) Laulasmaale projekteeritud majaga Minikin Hunt Eestis arhitektuuripreemiate jagamisel ühe preemia. Siis sai ka siin lõplikult selgeks, et minimaja võib olla arhitektuuri meistriteos, mis kantud mõistmisest, et lõpuks ei võida see, kelle kodu planeedile kõige suurema jälje on jätnud.
