Varjulisus aga ei tähenda otsejoones ainult surnud tsooni aias. Lähtuvalt sellest, kas aias on täis- või poolvari, saab valida taimed, mis ennast oma kasvukohal hoopiski hästi tunnevad ning kasutada kujunduslikke võtteid, et luua aeda pisut rohkem helgust ja valgust. Aias peab olema õhku ja ruumi, ka siis, kui tegu on hämara puudealusega. Erineva kõrguse, kasvukuju- ja värvusega taimed peaksid üksteisega harmoneeruma. Helgemaid toone toovad varjuaeda heledate õitega taimed, mis tumerohelisega erksalt kontrasti annavad.

Kellele meeldib vaheldus ja igakevadine töö konteinertaimede istutamisega, saab katsetada suvelilledega. Erinevad allikad soovitavad varju paigutada begooniaid, värd-kirinõgest, fuksiat, müüri-kipslille, lemmaltsa, sinilobeeliat, pärdiklille, tubakalille, ida-varjulille, humalat. Enamik neist taluvad lühiajalist või poolvarju. Püsikute valik on pisut rikkalikum — varjulist kasvukohta eelistavad sõnajalad, ülased (Anemone), harilik metspipar (Asarum europaeum), astilbed, bergeeniad, suurelehine brunnera (Brunnera macrophylla), laudleht, rodgersia, maikelluke (Convallaria), murtudsüda (Dicentra), hostad, roomav metsvits (Lysimachia nummularia), kevad-nabaseemik (Omphaloides verna), kuutõverohud, kivirikud, tiarellid, igihali (Vinca), tipmine puksrohi (Pachysandra) ning siberi valdsteinia (Waldsteinia ternata).