Eesti Arhitektide Liidu kliimaseminaril „Kes on kliima arhitekt?“ kerkis arutelu, kas puidust hoonete ehitamine on ikka nii süsinikneutraalne, nagu oleme viimasel ajal uskunud. Kahe riigigümnaasiumi hoone süsiniku jalajälje mõõtmisel selgus, et olukord nii mustvalge ei ole.
Arhitektuuribüroo Arhitekt Must arhitekt Alvin Järving nentis, et viimastel aastatel on puitarhitektuur olnud arhitektuuri ja hoonete ehituse süsinikneutraalsuse sümboliks ning arusaam, et puidust ehitamine on süsinikuneutraalne, on olnud justkui rusikareegel. „Puit on ennast tugevalt kõikvõimalike arhitektuurivõistluste tingimustes sisse seadnud ning oleme ka arhitektidena aastaid panustanud sellesse, et puidu kasutusega maailma parandada,“ lisas Järving.
Ükski palk ei seisa niisama heas usus püsti
Koolihoonete meistrina tuntust pälvinud Arhitekt Must on paraku pidanud mitmel korral puidust loobuma, põrgates kokku reaalsuse ehk tellijate eelarvega. Nii juhtus näiteks Tabivere Põhikooli, Kärdla Kooli ja Mustamäe Riigigümnaasiumi (MURG) puhul – kõigi kolme kooli arhitektuurivõistluse töös oli puidust ehitamise võimalus kirjeldatud, kuid lõppkokkuvõttes ehitati hooned betoonist ja terasest, kasutades puitu dekoratiiv- või fassaadmaterjalina.
Neljas üritus aga õnnestus ning seni suurimaks Eesti puithooneks on 2020. aastal ehitatud Pelgulinna Riigigümnaasium (PERG). Huvitav on aga võrrelda betoonist ehitatud Mustamäe Riigigümnaasiumi süsiniku jalajälge puidust ehitatud Pelgulinna Riigigümnaasiumi omaga. Mõlemad on sama suured ja detailides kompromissitu arhitektuurikeelega hooned, mille ehituseelarved olid aga väga erinevad. Samal perioodil ehitatud MURGi maksumus jäi 16 miljoni euro juurde, PERG läks maksma 25 miljonit.
TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi ekspert Kadri-Ann Kertsmik selgitas, et hoonete olelusringi jalajälje mõõtmisel võetakse arvesse ehitusmaterjalide tootmist, transporti, ehitusest tekkinud jäätmeid, hoone ekspluatatsiooniga seotud kulusid, muuhulgas hooldust, remonti ja kasutatavat energiat, aga ka potentsiaalset hoone demonteerimise mõju ning jäätmetöötlust. Kogu selle arvutamise aluseks võetud hoone eluiga on 50 aastat. Suurima osa hoonete olelusringi jalajäljest moodustab tarbimisaegne energia, kuid ka ehitatava kehami juures võetakse arvesse nii tehnosüsteemide, fassaadimaterjalide, vundamentide kui hoonekarkassi jalajälge.
„Me kujutame võib-olla ette, et puidust ehitamine tähendab täispalgist majade kerkimist, kuid piltlikult öeldes ei seisa ükski palk niisama heas usus püsti ning ka puidust hoonetes kasutatakse terast, betooni, tehnosüsteeme, igasuguseid kinnitusi, armatuuri jne, „ ütles Kertsmik, kes MURGi ja PERGi jalajälge mõõtis tuginedes sealjuures eesti esimesele süsiniku jalajälje meetodile ja materjalide andmebaasile. Gümnaasiumide jalajälje arvutusel selgus, et vahe on minimaalne – Pelgulinna riigigümnaasiumi heide on kõigest kahe kilogrammi CO2 ekvivalenti võrra väiksem (ruutmeetri kohta aastas).
Puidul on tohutu potentsiaal, kuid hetkel teeb betoon talle silmad ette
Üheks põhjuseks on puithoonete ehituseks kasutatav ristkihtpuit ehk CLT, mis on kõrgelt töödeldud ehitustoode. „Põhimõtteliselt võib öelda, et praegu on Eestis betoonist ehitamine isegi keskkonnasõbralikum – meie betoonitootjad on väga kõvasti arenenud ja optimeerinud oma tootmisprotsesse, et konkureerida Skandinaavia turul. Puidutööstusettevõtted ei ole veel sellega niivõrd suurel määral tegelenud,“ tõi Kertsmik ühe põhjusena välja.
Lisaks tõi ta näitena asjaolu, et Euroopa bituumeni süsiniku jalajälg on vähenenud kümne aastaga kolm korda puhtalt tänu sellele, et ka selle tootmine on optimeeritud. „Me ei räägi siin ainult taastuvast materjalist, oma mõju avaldab loomulikult ka protsesside optimeerimine,“ täpsustas ta.
Alvin Järving rõhutas, et jalajälje mõõtmisel on tegelikult oluline ka hoone kohanemisvõime ja funktsiooni muutmise võimalus pikema aja jooksul. Näiteks, Mustamäe Riigigümnaasium on projekteeritud niiviisi, et selle karkass-süsteemil sisemust on üsna lihtne tuleviks muuta. Arhitekt Mustas ka katsetatud hoone sisse erinevaid funktsioone ning on leitud, et kooli saab vajadusel üsna väikse vaevaga muuta näiteks spaa-hotelliks. Sellised lähenemised veel hoone jalajälje arvutustes meetodites mõju ei avalda, kuid võiksid olla üheks komponendiks näiteks 50. aastast pikema elueaga hoonete olelusringi jalajälje arvutustele.
„Mitme stsenaariumi järgi projekteeritud hoone jalajälg on ka pikema ekspluateerimisperioodi tõttu väiksem, sest tänu sellele ei teki vajadust oma esialgse funktsiooni kaotanud hoonet 50 aasta pärast lammutada, nagu paraku juhtus vana rahandusministeeriumi hoonega, kus olid liiga madalad laed ja liiga palju kandeseinu – uue funktsiooni tarbeks seda maja ümber kujundada ei olnud võimalik. Inseneritarkus tuleviku lahendustega arvestada aga pikendab iga hoone eluiga tunduvalt,“ lisas Alvin Järving.
„Puidul on tohutu potentsiaal saada süsinikneutraalseks ehitusmaterjaliks, kuid selleks peab tööstus tegema veel arenguhüppe oma tootmises, praegusel ajahetkel teeb betoon ka tänu oma ringluspotentsiaalile ristkihtpuidule silmad ette,“ võttis Kertsmik teema kokku.
Eesti Arhitektide Liidu kliimaseminaride sarja „Kes on kliima arhitekt?“ korraldatakse liidu teadusprojekti SUrF raames. Esimene seminar toimus aprillis ning järgmine toimub 30. mail. Sündmust toetab Eesti Kultuurkapital.
