Viimasel ajal on Eestis avastatud mitmeid legionellajuhtumeid. See näitab, et mitte alati ei ole torustike projekteerimisel, ehitamisel ja vee käitlemisel arvestatud võimalike riskidega.

Tänapäeval on sanitaarruumide suurused ja kasutuspõhimõtted muutunud. Kodudes on sageli mitu pesuruumi, mis tähendab kahjuks ka suurenenud hügieeniriski. Näiteks külaliste vannitoas, mida ei kasutata pidevalt, ei vahetu vesi torustikes just kuigi tihti. Seisev vesi on aga soodne pinnas biokilede tekkeks ja legionellabakterite paljunemiseks.

Legionelloos

Kadri Kõivumägi, kliinik.ee

Legionelloos ehk leegionärihaigus on nakkushaigus, mille tekitajaks on bakter Legionella pneumophila. Neid baktereid võib leida veetorustikest ja kliimaseadmetest, vähesel määral esineb neid ka veekogudes. Nakatutakse eelkõige sissehingatavas õhus olevate Legionella’sid kandvate veepiiskade kaudu.

Kuidas tagada, et uus või rekonstrueeritav tarbeveesüsteem oleks hügieeniline ja ohutu?

Veetorustike rajamisel kasutatakse peamiselt kaht paigaldusskeemi: kollektorsüsteemi, kus vesi liigub igasse tarbimispunkti eraldi torus, ja kolmikliidetega lahendust, mille puhul tehakse peamagistraalist igasse segistisse väljavõte.

Kollektorsüsteemi eelis on võimalus kasutada n-ö lekkeindikatsiooniga lahendust, mille puhul lekkevesi juhitakse toru ümber oleva hülsstoru mööda kollektorkappi ja sealt kanalisatsiooni. Vajadusel annab hülss võimaluse kahjustunud toru välja vahetada.

Kahjuks ei ole hügieeni seisukohalt see kõige parem lahendus, sest vähem kasutuses olevates liinides kipub vesi seisma ja bakteriaalse reostuse oht on suur.

Kolmikutega lahenduse peamine puudus on aga liidete hulk ja nende paiknemine konstruktsiooni taga või sees. Iga peidetud liide kujutab endast lekkeriski. Võimalusel tuleks neid kasutada nii vähe kui võimalik. Ka hügieeni seisukohalt ei erine kolmikutega paigaldus oluliselt kollektorsüsteemist, sest sealgi võib tekkida liine, kus vesi pidevalt ei liigu ja saastub seistes.

Õnneks on tänapäeval välja töötatud ka paremaid lahendusi, mis vähendavad hügieeniriske oluliselt.

Uponori U-kraanipõlved ja ringpaigaldusskeemid tagavad, et ükskõik millisest veepunktist vett tarbitakse, liigub vesi kogu paigaldises, mille tulemusel väheneb seisvast veest põhjustatud riskide hulk drastiliselt.

Mida panna torustiku rajamisel tähele?

Tuleks järgida, et ehitatavad toruliinid oleksid võimalikult lühikesed ja veehulk torustikes oleks väike.

Väga oluline on see, et järgitaks reeglit, mille puhul külmaveetorus ei tõuseks vee temperatuur kunagi üle 25 °C ja soe tarbevesi oleks temperatuurivahemikus 50–65 °C.

Riske vähendab moodne torustik

Tänapäeval kasutatakse tarbeveesüsteemide rajamisel peamiselt PEX-a ja komposiittorustikke, kummagi algmaterjaliks polüetüleen. PEX-a torul on kõik kihid plastist. Komposiittorudel on üks vahekiht keevisõmbluseta alumiiniumist, mis tagab sellele hea kujupüsivuse, lubades esteetiliselt nauditavat seinapealset paigaldust.

Mõlemal torul on palju häid omadusi. Torude sisepind on väga sile, mis tähendab väikest voolutakistust ja sedagi, et sinna ei teki ega ladestu kahjulikke setteid. Loomulikult on torud ka korrosioonivabad, väga kerged ja hõlpsasti painutatavad, mis vähendab vajalike liitmike kogust ja koos sellega ka võimalikke lekkekohti. Peale muude heade omaduste on PEX-a torul hüdrolööke ehk torustikus järsku rõhutõusu vähendav omadus.

Polüetüleentorud on väga hügieenilised ega eralda vette mingeid kahjulikke ühendeid.

Mõlema toru paigaldusprotsess on lihtne ja kiire ning kasutatavad liitmikud usaldusväärsed ja pikaealised.

Kasutatavad messingliitmikud on valmistatud DR-messingist, mis tähendab seda, et nendest ei eraldu tarbevette kahjulikke tsingiühendeid.

Uponor pakub ka spetsiaalseid mürasummutavaid kraanipõlvede katteid, mis lisaks suurepärasele heli isoleerimisele juhivad ka võimaliku lekkevee seina tagant välja, vähendades nii veekahjustuste ohtu seinakonstruktsioonidele ja viimistlusele.

Jaga
Kommentaarid