Klassikaline värvitud sein on kujunenud interjöörimaailmas paneel- ja liistuseinte kõrval üheks moodsamaks lahenduseks. Värvitud seinu näeme üha rohkem, tapeet on jäänud mõneks ajaks värvi varju. Remontijaid võiks see rõõmustada, sest värv on soodne ja värvimine pea igaühele jõukohane. Siiski on selle töö juures nippe, mida tasub kõrva taha panna ning vigu, mida juba eos vältida.
Seinte värvimise puhul on kõige suurem töö ettevalmistus, mitte värvimine ise. Kui eesmärgiks ei ole struktuurne sein, siis peab värvi pealekandmiseks olema aluspind täiesti sile. Värv ise midagi ei peida, pigem vastupidi – värv on pahtlist läikivam ja toob aluspinna vead esile. Seega tuleb ebatasase seinapinna puhul pahteldamise ja lihvimisega arvestada. Kui aluspind on sile ja varasemalt värviga kaetud, võib kohe võõpama hakata.
Pahteldamistöö nõuab aega ja visadust
Pahteldamine ja lihvimine tuleb ette võtta nii eelnevalt töötlemata kipsiga, tapeeditud seinaga, betooniga kui varasemalt struktuurse värvikihi või krohvi all olnud seinaga. Kuigi mõnikord värvitakse üle ka tapeeditud seinu, siis ühtlase ja ilusa tulemuse saavutamiseks tuleks vana tapeet tervikuna eemaldada. Koduremondil võiks kasutada peene konsistentsiga pahtlit.
Õppinud maalril kulub ruutmeetrile keskmiselt liitri jagu pahtlit, aga algaja võiks seda varuda pea kaks korda rohkem, sest tegu on tööga, mis nõuab vilumust ja kui seda pole, siis kulub materjali ja aega rohkem. Mida korralikum on pahteldustöö, seda väiksem on pahtli kulu ning seda vähem tuleb lihvida.
Pahteldada tuleb tavaliselt kaks korda. Pärast pahtliseina kuivamist lihvitakse sein liivapaberiga, mille võiks kinnitada kas pikendusvarrega lihvimisalusele või lihvklotsile. Pärast lihvimistööd tuleb ruum tolmuimejaga koristada, sest lendlev tolm rikub värvi kvaliteeti.
Värvitoon näidisel ja seinal võivad erineda
Praegu on trendikad soojad toonid, eriti pruun, beež, virsikuroosa ja terrakotapunane. Moes on ka värvide kooslused, aga loomulikult on alati ajatu ja asjakohane ka valge. Värve ei tasu karta, aga ettevaatus on siiski vajalik, eriti kui ruum on väike, pime või on värvitoon ergas. Lisaks on tähtis teadmine, et poes valitud värvinäidise toon võib saada kodu seinas pisut teise ilme, kahtluse korral võiks valida tooni võrra heledama värvi. Võimalusel tasub teha ühe või mitme tooniga seinale proovivärvimine, aga otsust ei tohi langetada enne kui värv on täielikult kuivanud, sest üldjuhul muutub värv kuivamise käigus tumedamaks. Üldiselt mõjuvad heledad ja pastelsed toonid suurel pinnal tumedamalt ja vastupidi. Seda, kas valida matt, poolmatt või läikiv värv võib otsustada sisetunde järgi. Praeguseks on saadaval ka matid pestavad värvid, seega pole vaja sel põhjusel läikivat värvi valida.
Eeldatavat värvikulu tasub arvestada juba enne poodi minekut. Keskmiselt kulub kaheksa ruutmeetri kohta liiter värvi, aga sellega saab ühe kihi. Kui ei värvita just valget seina uuesti valgeks, siis ühest kihist ei piisa. Enamasti kaetakse sein kahe värvikihiga, aga kui tegu on tumeda või erksa tooniga, siis võib vaja minna ka kolme värvikihti. Poorsele või struktuursele aluspinnale kulub värvi rohkem, siledale pinnale vähem. Värvi kulu sõltub ka vilumusest, värvi pealekandmise tehnikast ja värvi struktuurist. Nii värvi kokkuhoiu kui hea tulemuse huvides võiks kasutada esimese kihina kruntvärvi, mis tagab väiksema põhivärvi kulu ning ennetab laigulisust.
Kui ostetud värvi siiski ei jätku, on tähtis teada värvi tooni koodi, soovitatav on kasutada ka sama kaubamärgi sama toodet. Erinevate firmade värvid võivad olla pisut erineva konsistentsiga, mistõttu võib ka sama koodiga värvi toon saada pisut erinev. Värvi tuleb enne kasutamist alati segada, samuti tuleks värvi juurde ostes vana jääk uuega kokku segada, et tulemus saaks ühtlasem.
Alustatakse ja lõpetatakse üleval
Enne seinte värvimist tuleks katta põrandad papi, paberi või kilega ning eemaldada liistud ning pistikute ja lülitite katted. Enamasti ei värvita seinu laeni, seega tuleks lae alune seina äär katta maalriteibiga, enamasti jäetakse sinna 5-10 sentimeetrine vahe. Teip tuleb eemaldada kohe pärast värvimise lõppu, sest kuivanud värv kipub teibiga koos maha tulema ja värvi äär võib võtta narmendava ilme. Värvimistööd on mõistlik teha soojas ja kuivas, parim õhutemperatuur jääb 15-20 plusskraadi vahele.
Värv pealekandmist alustatakse üldjuhul ruumi akna suhtes vasakpoolsest ülemisest nurgast. Suurel pinnal võiks kasutada suurt rulli ja pikendusvart, nii läheb töö ladusamalt ja jääb ühtlasem tulemus. Liistude, ukse- ja aknaraamide, seinakontaktide ja lülitite ümbrused võiks värvida pintsli või väikese rulliga, millega võiks üle käia ka lae ja põrandaga külgnevad seinaääred. Nii saab suure rulliga vabamalt liikuda ja pole ohtu, et seinavärvi satub sinna, kuhu pole tarvis. Nurkade värvimisel võiks kasutada pintslit või nurgarulli. Viimase värvitõmbe võiks teha suunaga alt üles, sest nii surub käsi vähem rullile ja seina alaossasse ei jää tihkemat värvikihti. Kui värv on seinale kantud, tuleks sellel lasta vähemalt 2-3 tundi kuivada, alles seejärel võib alustada järgmise värvikihi pealekandmist.
