Kevad pole enam mägede taga ning juba paari kuu pärast muutub suvemajade otsimine tavapäraselt jälle vilkamaks. Pindi Kinnisvara müügimeeskondade juhid Kristen Oliver Rattasepp, Sven Sempelson ja Peep Sooman panid pead kokku ning tõid välja enamlevinumad suvemajade ostjatüübid.
Loomulikult pole liigitus absoluutne, kuna tavaliselt erinevad tüübid kombineeruvad, kuid loodetavasti annab see siiski mõneti aimu, kes suvemaju otsivad ning ehk saab mõni ostuhuviline inspiratsiooni enda soovide ja unistuste kaardistamisel ja realiseerimisel.
Meistrimees
Meistrimehele on kõige olulisem, et maja ja selle ümbrus vajaks pidevalt hoolt ja nokitsemist. Liiga hästi toimiv maja ja korras krunt on talle kui igav juturaamat, mis une kiirelt peale ajab. Ta ei kohku tagasi ka keerulisemate tööde ees ning on valmis kümnete või isegi sadade tundide kaupa uusi oskusi omandama, et ükski võõras inimene tema maja puutuma ei peaks. Nii ongi ta ära õppinud muuhulgas korstna ladumise, sarikate vahetamise ja loomulikult ka elektritööd. Meistrimees on nagu vein, mis ajaga muutub üha paremaks. Seetõttu iseloomustab tema käe all värskenduskuuri saanud suvemaja tihti üsna ebaühtlane kvaliteet – varasemad tööd on tehtud natuke lipa-lopa, kuid viimane lihv võib ka elukutselistele ehitajatele silmad ette teha. Kui enam midagi teha pole, siis leiab ta alati midagi uut või hakkab varasemaid töid ümber tegema.
Elunautleja
Ükskõik kus tema suvemaja asub, peab see olema laitmatus korras. Füüsilist tööd ta teha ei armasta ning võimalusel tellib ta muruniitmise teenuse ka tegusalt naabrimehelt, kes temasuguste laiskvorstide eest vajalikud asjad ära teeb. Suvemaja on suvitamiseks, mille juurde käivad sagedased külalised, kuum saun ja igapäevane grillimine.
Kruvikeeraja ja akutrell on tal olude sunnil küll tavaliselt olemas, aga käiku lähevad need ainult äärmisel vajadusel. Talvel või kehva ilmaga ei viitsi ta oma majas ülearu tihti käia, sest siis pole ju suvi ja suvemaja on ikkagi suvitamiseks.
Erak
Erakul on ükstapuha, millises seisukorras tema suvemajake on, see võib täiesti vabalt olla ka rohkem telki meenutav moodustis – peaasi, et kinnistu asuks tsivilisatsioonist võimalikult kaugel. Interneti ja telefonilevi, äärmuslikematel juhtudel isegi elektri ning joogivee puudumine teda ei kõiguta. Vahel lausa ei soovi ta, et midagi inimkätega rajatut, olgu see maa sees olev veetorustik või meetrite kõrgusel asuvad elektriliinid, tema omaette olemist segaks. Kõige tähtsam on täielik rahu ja vaikus, mida leiab kõige rohkem paksus metsas või väikese laiu peal.
Unistaja
Unistajal pole suvemaja vajagi, talle piisab tühjast krundist. Parem isegi on, kui krundil ühtegi ehitist poleks, sest see segaks unistamist. Tühi krunt annab tema loomingule tiivad ning ta võib aastaid, vahel isegi aastakümneid välja prinditud krundiplaanile kritseldada erinevaid visandeid, milline tema pensionipõlve pesake välja hakkab nägema. Tihti võtab ta võsalõikuri kaasa ja tõmbab maha nii pikaks kasvanud muru kui sihvakaks sirgunud puuvõrsed, et need kaugusesse vaatamisele ja unistamisele ette ei jääks.
Maaharija
Tema saab energiat sellest, kui peale pikka linnakorteris kopitamist on kevadel lõpuks võimalik näpud mulda torgata ja midagi kasvatada. Ideaalne suvekodu on viljaka pinnasega linnalähedane kökats, kuhu peab saama tingimata sõita ka linnaliinibussiga. Peaasi, et majake vihma ja tuult peaks ning seal saaks ladustada tööriistu ja peale pikka väsitavat maasikataimede istutamist või õunapuuokste piiramist öötundideks siruli visata. Maaharija on kannatlik natuur, kes teab, et kui teed tööd, siis lõpuks tuleb ka armastus (loe: sügisel valmivad maitsvad õunad ja muud aiasaadused, mida lähedastele uhkusega laiali jagada). Vilkamad kasvatavad väikesel maalapil ka kartulit, porgandit ja muud vajalikku, mida talvel ühepajatoidu sisse hakkida.
Töönarkomaan
Selle natuuri põhikriteeriumiks on suvemaja asukoht, mis ei tohi olla rohkem kui tunnise autosõidu kaugusel põhikodust ja töökohast, et vajadusel koosolekule või ärikohtumisele startida. Tal on alati telefoniaku täis laetud, arvuti kaasas ja kui internet peaks kaduma, siis on päev mokas. Töönarkomaani suvekodu on lihtne ära tunda, kuna hoovis on tihtilugu asjad pilla-palla ja tööd pooleli jäetud. Pole harv juhus, kui küttepuude raiumise ajal kirves veel poolitamata pakku kinni on löödud, sest töönarkomaanile tuli puhkuse ajal ootamatu telefonikõne, mis teda kontorisse kihutama sundis.
Ümberasuja
Tema jaoks on kõige tähtsam ümbritsev infrastruktuur, sest ühel heal päeval, juhtugu see varem või hiljem, plaanib ta oma seitse asja koos perega autosse pakkida ja suvemajja päriselt elama kolida. Kas enne seda tuleb maja veidi kohendada või täitsa uus maja ehitada, sõltub juba ümberasuja rahakoti paksusest. Kui aga lähedal pole ühistransporti, poodi, haridusasutusi ja muud eluks vajalikku, siis sellist maja ta lihtsalt ei osta, sest teenuste kättesaadavus, täpsemini nende puudumine, ei lähe tema tulevikus aastaringselt kasutatava maja visiooniga kuidagi kokku.
