Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit ja arhitektuuriajakiri MAJA premeerisid tänavu kokku 14 laureaati – Eesti arhitektuurivaldkonna väljapaistvamate saavutuste ja teoste autoreid.
Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital andis välja neli preemiat.
Peapreemia pälvis Põltsamaa loss.
Arhitektuur: Margit Argus, Eliise Harjak (studio ARGUS), Margit Aule (LUMIA); Birte Böer. Sisearhitektuur: Margit Argus, Elo Liina Kaivo (studio ARGUS), Margit Aule (LUMIA). Konsultant: Artur Ümar. Arhitektuur (konvendihoone müürid ja katus): Ülo Mahoni, Andrus Rehemaa (ARC Projekt). Maastikuarhitektuur: Margit Argus, Eliise Harjak (studio ARGUS), Margit Aule (LUMIA); Sulev Nurme (AB Artes Terrae); Britt Mäekuusk (Projektibüroo).
Kui arhitektid tööga alustasid, olid hoonetest järel ainult varisemisohtlikud müürid. Rekonstrueerimise suurim väljakutse - leida vastus küsimusele: kuidas lisada uut, mis looks sümboolse silla mineviku ja tänapäeva vahel? Žürii sõnul on põnev näha, kuidas Põltsamaa lossi rekonstrueerimisprojekti puhul toimivad geniaalselt lahendused, mis mõnes muus olukorras kalduksid pigem küsitavuse poole. Toorus ja peenekoelisus on suurepäraselt tasakaalus. Standardseid ootusi nihestavad taaskasutus ja ajutisus, millega pääseb ruumis esile teatud mõttes isegi radikaalne esteetika.
Arhitektuuripreemia pälvis Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasium.
Arhitektuur: Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Kaire Koidu, Jõnn Sooniste, Katrin Vilberg, Lisett Eist, Karoliine Kuus (Arhitekt Must). Sisearhitektuur: Tarmo Piirmets, Anni Leo (Pink). Maastikuarhitektuur: Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talvistu, Juhan Teppart, Karin Bachmann, Katariina Lepiku (Kino maastikuarhitektid).
Pelgulinna riigigümnaasiumi hoone on näide sellest, kuidas puit on suurepärane materjal, et luua õppimist ja arengut toetavat keskkonda. Pelgulinna koolimajast on puidust koguni 85%. Avaliku hoonena näitab see eeskuju ja julgustab ka teisi arendajaid ja arhitekte kasutama puitu mastaapsete hoonete juures. Pelgulinna riigigümnaasium loob suurepärased tingimused õpilastele ja õpetajatele ning heas mõttes iseseisva arhitektuurse kvaliteedi, mille mõjus arhitektoonika kujundab ka ümbritsevat ala.
Tegevuspreemia pälvis Toomas Paaver.
Toomas Paaver on arhitektina tegutsenud kohtades, kuhu teised ametikaaslased pole väga tahtnud minna, ja teemadega, mis jäävad kuhugi taustale: teinud siseministeeriumis üleriigilist planeeringut, olnud linnaarhitekt, koostanud uuringuid, õppematerjale, võistlustele lähteülesandeid, viinud end kurssi õigusloomega, esindanud kodanikuühenduste häält arvukates planeerimise vägikaikavedudes.
Tema tegevus on suunanud veel sündimata ruumi.
Paaveri tegevuse jäljed on olemas mitmel pool ehitatud ruumis, kus seda aimatagi ei oskaks. Näiteks arhitektid õpivad endisesse sukavabrikusse rajatud EKA uues hoones, mille ruumilahendus baseerus tema 2014. aastal koostatud võistlusülesandel ning juba kümmekond aastat on suurema osa arhitektuurivõistluste aluseks paljuski tema struktuuri ja sõnastuste põhjal tehtud Eesti arhitektuurivõistluste juhend.
Arhitektuurialase tegevuspreemia laureaat Toomas Paaver on lausa omaette suurus Eesti arhitektuuris – teist sellise missioonitundega avalikkuse huvides ja avaliku sektori vaatest arhitektuuri mitte ainult mõtestavat, vaid ka selle positsioonilt praktiseerivat arhitekti meil praegu ei ole.
Näitusepreemia pälvis näitus „Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel“.
Kuraatorid: Andres Kurg, Mari Laanemets. Näituse kujundus: Kaisa Sööt. Graafiline disain: Indrek Sirkel. Koordinaator: Triin Ojari. Kuraatorite assistent: Kristina Papstel. Assistendid Prahas: Irena Lehkoživová, Míša Janečková. Assistent Budapestis: Andi Soós. Tõlked: Kristina Papstel, Maria-Cristina Morandi, Tereza Pálková
Näituse ehitus: Johannes Säre, Dénes Farkas, Mihkel Säre, Hans-Otto Ojaste, Johannes Luik (Dream Team). Näitus valmis koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga, selle ettevalmistust rahastas Eesti Teadusagentuur, grant PRG530. Näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 20.01.–30.04.2023.
Uurimuslikul näitusel „Prognoos ja fantaasia“ sai kogeda teravaid momente ja intellektuaalset sügavust. Näitus keskendus Ida-Euroopa kontseptuaalsele arhitektuurile ning tõi selle kokku valitud paralleelidega läänest, esitades seeläbi uue tõlgenduse nn postmodernsest pöördest arhitektuuris 1960.–1980. aastatel. Külma sõja aegne võidujooks teaduse ja tehnika vallas kujundas nii ida- kui läänemaailmas uut laadi ettekujutuse tulevikust, mis pidi olema kaasajast radikaalselt erinev. Mudeldati erinevaid stsenaariume sellest, mis tulemas on. Paradoksaalsel kombel aga näitavad minevikus tehtud prognoosid mitte niivõrd seda, mis saabub, kui oma ajahetke intellektuaalseid ja kujutluslikke raame.
Eesti Arhitektide Liit andis välja arhitekti aastapreemia, elamu preemia ning tudengipreemia.
Arhitekti aastapreemia laureaat 2023 on Paide Gümnaasium.
Arhitektuur: Ralf Lõoke, Maarja Kask, Helina Lass, Ragnar Põllukivi, Martin McLean (Salto AB). Sisearhitektuur: Birgit Palk, Tarmo Piirmets, Raul Tiitus (Pink).
Endise Paide Tütarlaste Gümnaasiumi hoone näol on tegemist ühe ilusaima ajaloolise koolihoonega Eestis. Koolimaja asub looduskaunis kohas, künka veerel otse vastu Vallimäge, kus paiknevad Paide ordulinnuse varemed ja neid ümbritsev park. Uue kooli loomisel oli oluline, et uus hoone osa ei pakuks liialt konkurentsi olemasolevale hoonele, vaid tõstaks teda esile. Suurt rolli uue ja vana hoone sümbioosis mängis ka krundi reljeef, andes võimaluse kasutada ära korruste kõrgusi. Kaldlaed seovad hoone sees kolme tasandi avalikud alad visuaalselt üheks suureks elutoalaadseks ruumiks, samas kui väljast mõjuvad kaldkatused naaberkrundi viilkatuste kõrval muhedalt väikelinnalikult. Siinne ruum on inspireeriv: liigendatud ja mitmekesine ruum kulgeb eri tasapindadel, kutsub end kasutama, seal liikuma ja teiste kasutajatega suhtlema. Paide kooli juurdeehitus organiseerib ära terve krundi, tekitab mõnusa hooviala ning loob Posti ja Valli tänavate vahele ühendustee, mis on avatud kõigile. Salto varasemast loomingust kohtab siin tuttavat maja sidumist maastikuga ja treppidena lahendatud katusemaastikku. Kui mõne varasema hoone juures on pidanud maastikku n-ö tekitama, siis Paide kooli krunt pakkus loomupäraselt igati huvitavat reljeefi – kõrguste vahe vallikraavi suunas on lausa viis meetrit.
ELAMU preemia laureaat 2023 on Põro maja.
Arhitektuur, sisearhitektuur: Mari Hunt, Hanna Karits.
Põro talu asetseb Rõuge sügavate järvede, iidsete metsade ning kuldse viljaga kaetud kuplite vahel. Vanade ajalooliste taluhoonete taastamisele lükkas hoo sisse pereema, kelle hea eeskuju käivitas ka noorema põlvkonna, kes soovisid ehitada uue maja vanadele maakivist keldri müüridele. Põro maja võib nimetada 30-kilomeetri raadiuse ehituseks – kogu ehitusmeeskond on just nii lähedalt pärit, maja materjalgi tuli lähedalasuvast metsast. Ajalooline sisu, arhitektuur, sisekujunduselemendid ja sisseehitatud mööbel on põimitud üheks tervikuks, mis ühelt poolt tunnustab minevikupärandit ning teisalt loob kauni kaasaegse ruumi. Hoone eesmärk tundub üsna lihtne, ent ootamatu lahendus viitab tihedale koostööle kliendi, arhitekti, sisearhitekti ja meistrite vahel, saavutati ideaalne klapp, mille tulemusena on valminud tõhus maja, kus on arvestatud iga kliendi liigutusega. Läbimõeldud funktsionaalsus tundliku materjalikasutusega loob ka pealtnäha tavapärasest tüpoloogiast suurepärase ja omanäolise versiooni.
Tudengipreemia pälvis Kertu Johanna Jõeste magistritööga „Vastastikusel toel põhinevad puitkonstruktsioonid“.
Magistritöö tuumaks on konstruktsioonimeetod, mida ümbritsevad ideed erialade ülesest disainiprotsessist, jätkusuutlikkusest ning materjalipõhisusest. Konstruktsioonimeetodi tutvustamise kaudu juhib Kertu tähelepanu arhitektuuri, inseneeria ja ehitusvaldkonna koostöö tähtsusele jätkusuutliku arhitektuuri kontekstis, sidudes selle nii materjalist lähtuva, lihttehnoloogilise kui ka modulaarse ja kohandatava disaini kontseptsioonidega.
Eesti Sisearhitektide Liit andis välja kaks aastapreemiat ning Vello Asi nimelise tudengipreemia
Sisearhitektuuri preemia laureaat 2023 on sisearhitektuuribüroo Pink (Tarmo Piirmets, Anni Leo, Raul Tiitus ja Birgit Palk).
Büroos Pink töötavad silmapaistvad sisearhitektid, kelle portfooliosse kuulub mitu õppehoonet. Tänavu on nad esile toodud tänu vastvalminud Pelgulinna ja Paide riigigümnaasiumi interjööridele, mis on hästi õnnestunud. Pinki sisearhitektid projekteerivad koole suure hoolega. Nende sooviks on luua terviklik keskkond, mitte konkureerida kontseptsioonilt hoone välisilme ja -ruumiga. Olulist rolli mängib koostöö arhitektidega. Kui esialgu võivad arvamused lahknedagi, siis heas tiimis on vastasseis üks võimalusi, kuidas jõuda parima tulemuseni.
Sisearhitektuuri preemia laureaat 2023 on sisearhitekt Hanna Karits.
Hanna Karits on sisearhitekt, kelle isikupärane käekiri ja tellija tabav mõistmine on tema loomingule pikalt tähelepanu tõmmanud. Sel aastal on kolm Hanna Karitsa osalusel valminud objekti – Wiigi maja Haapsalus, Bestwine’i vinoteek ja Põro maja Lõuna-Eestis – Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiate konkursil esile tõstetud ja põhjusega. Neist töödest õhkub viimse detailini läbimõeldust, peenetundelist maitset ning harmooniat uue ruumi, olemasoleva keskkonna ja tellija soovide vahel.
Vello Asi nimelise tudengipreemia laureaadiks sai Sven Samyn
Sven on Eesti Kunstiakadeemia EKA sisearhitektuuri 3. kursuse tudeng. Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna professori Jüri Kermiku sõnul on Sven üks nendest tublidest sisearhitektuuri üliõpilastest, kellele ei ole õpingud kunagi piirdunud pelgalt tunniplaaniga sammu pidamise ja loengutes näo näitamisega. Sven on osanud arendada aktiivse suhtluse ja sündmuste ahela, mille käigus muutub õppimise-õpetamise protsess huvitavaks dialoogiks. Sveni olemuses on otsida erialaste oskuste ja loominguliste vahendite kaudu võimalusi, et luua ruumilisi lisaväärtuseid. See pakub positiivseid üllatusi nii õpingukaaslastele, õppejõududele kui ka Svenile endale.
Eesti Maastikuarhitektide Liit andis välja kolm aastapreemiat.
Maastikuarhitektuuri aastapreemia laureaat 2023 – Uus-Veerenni park.
Maastikuarhitektuur: Juhan Teppart, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Karin Bachmann, Katariina Lepiku, Kristjan Talistu, Liina-Kai Raivet (Kino maastikuarhitektid). Büstid „Lelud“: Jass Kaselaan.
Lammutatavatest hoonetest saadavate materjalide kasutamist uute hoonete ja/või väliruumi juures ei peeta Eestis veel normiks, pigem vaadeldakse seda kui erandjuhtu. Sageli ei ole asjade väljavahetamine uute vastu seotud mitte nende halva seisukorraga, vaid laiemalt aktsepteeritud mõtteviisiga, et uus tähendab alati paremat. Paljudel juhtudel võib see olla kvaliteedi mõttes hoopis vastupidi.
Uus-Veerennis lõhuti vana vundamendiplaat servadest väiksemaks, betoonitükid külvati lastele turnimiseks kuhja ning tekkiv ruum liitus äratuntava mänguväljakuga, kus asuvad kiiged ja turnikas. Mujal muundus laoplatsi asfalt sisselõigete abil puhke- ja mänguruumiks. Krundi servas said asfaldi ja aia vundamendi vahelt välja kasvavad isetekkelised puud ja põõsad samasuguse hoole osaks.
Olemasoleva materjaliga mängimisel oli ühtlasi üks teine tagamõte. Vana, muinsusväärtuseta, kore ja väsimusmärkidega juhuslik materjal peaks ideaalis mõjuma uude majja ja uude kvartalisse kolinuile vabastavalt: siledaks tooteks kujundatud korterist väljaspool on võimalik leida sundimatu keskkond, mis viib mõtted olmelt igavikulisele ja poeetilisele.
Maastikuarhitektuuri aastapreemia laureaat 2023 – Tallinna Loomaaia ekspositsiooniala „Pilvemets“.
Maastikuarhitektuur: Eneli Niinepuu, Jaan Mettik (Sala Terrena), Ragne Sauman (ConArte). Arhitektuurialane konsultatsioon: Riin Kersalu (Kersalu projektbüroo).
Ekspositsiooniala loomiseks tuli arhitektidel end kurssi viia nii Kagu-Aasia taimestiku kui ka kavandatavas keskkonnas elama hakkavate loomade vajadustega. Kuna nii väikesel territooriumil pole võimalik luua tõelist troopilist vihmametsa, püüti valida detaile, mis aitaksid külastajatele vesta lugu maailma liigirikkaimast ökosüsteemist, kus on nii imeliselt toimivat koostööd kui halastamatut konkurentsi. Eri taimegruppide tutvustamiseks on kasvualad jaotatud osadeks, näiteks tarbetaimed nagu banaan, kardemon ja must pipar, puukujuliste sõnajalgade „mets“ jne. Kuna põnevaid plankjuuri hakkavad troopikapuud kasvatama alles mitmekümne meetri kõrgustena, tuli selle kohastumise tutvustamiseks tuua kohale troopiline surnud tüvi. Nõnda on lisaks loomade vaatamisele võimalik teha ka taime-ekskursioone. Koostöös loomaaiaga sündisid ka mugavad puurid ja kunstkaljudesse seatud terraariumid, kuid kahtlemata on projekti osa ka majas vabalt toimetavad elukad, kes omakorda taimestust kujundavad.
Maastikuarhitektuuri aastapreemia laureaat 2023 – Raamat „Vältimatu väliruum/ Indispensable outdoor space“.
Autorid: Karin Bachmann, Mirko Traks, Juhan Teppart, Kristjan Talistu (Kino maastikuarhitektid). Väljaandja: Kino maastikuarhitektid, 2023. Fotod: Kristjan Talistu. Keeletoimetus: Piret Põldver (Päevakera). Tõlge: Päevakera. Graafiline disain: Martin Rästa (Baas Disain)
Eesti kaasaegsest maastikuarhitektuurist ei ole senini raamatuid kirjutatud. Ilmunud on küll õpikuid, ajalooliste parkide ülevaateid, aiandusraamatuid jpm, kuid kvaliteetse väli(linna)ruumi stardipunkte, põhjuseid ja tegemise viise on süsteemselt kajastatud ainult erialaajakirjade artiklites. Raamat vastab Kino maastikuarhitektide töökogemuse abil küsimustele, milline on hea väliruum, mida tuleb seda luues silmas pidada, kellele mida ja kuidas tehakse ning mis on väliruumi kavandades esmatähtis.
Raamatust on näha, et maastikuarhitektuuriga saab lahendada palju kitsaskohti alates ökoloogilistest probleemidest kuni laste mängu mitmekesisuse ja materjaliringluseni. Hallist kalingurist kaante vahele köidetud kogumikus avaneb värviline ja mitmekesine pilt Kino autorite töödest, mis majakana Eesti maastikuarhitektuuris suunda näitavad.
Ajakirja Maja ruumipublikatsioonipreemia 2023
Madli Kaljuste artikkel „Raadio. Raha. Raamat.“
„Narva maantee otsas tõestab tööstuskarkassile ehitatud pangahoone oma võimekust majutada ka avalikku raamatukogu. Kohustus erinevatest ajastutest ja olukordadest läbi tulla on ühine nii hoonetele kui ka inimestele“, kirjutab Madli Kaljuste oma essees.
Eesti arhitektuuriväljal näikse olevat esile tõusmas üks vahepeal unustusse vajunud kihistus –1990ndate teisel poolel ja 2000ndate alguses ehitatud majad. Paljud neist on aga sellesama protsessi käigus ka hävimas, kuna nad on sattunud ja sattumas üha intensiivsema ümberehitamise või mahalammutamise surve alla.
Madli Kaljuste näitab, et nähtus väärib arutelu ning eksperimenteerib viisidega, kuidas mõelda selle pärandiks muutuva kihistuse üle. Tema essee võtab tähelepanu alla iga päev tallinlaste silme all oleva, aga sellegipoolest unustusse ja perifeeriasse vajunud piirkonna: endise Punase RETi tööstuskvartali ja Parda tänava Tallinna kesklinnas, mis oli üleminekuajal üks esimesi ümberehitatud tööstusalasid. Tundlik lähenemine, värske pilk ning detaile välja fokusseerivatest fotodest ja õlipastellidest illustratsioonid toovad esile endise Punase RETi maja dünaamika, kihistused ja transformatsioonid pangahooneks ning Rahvusraamatukogu asenduspinnaks. Uurides muuhulgas, kuidas kohaldada raha laenutamiseks (kohaldatud) hoonet raamatute laenutamiseks, võib artikkel ühtlasi panna mõtlema, kas taolisel esmalt industriaalseid ja seejärel kapitalistlikke funktsioone avalike ja/või kogukondlike funktsioonide vastu välja vahetaval dünaamikal võiks olla ka laiemat kõlapinda.
