Sibullilled mulda
Tulbid ja krookused tasub panna septembri lõpus või oktoobris mulda. Kui ilm soosib, siis võib seda teha veel ka novembri hakul. Kuna sibullilled on enamasti valguslembesed, siis võiks valida päikeselise kohta, et juba märtsis õiteilu nautima hakata. Mulda võiks enne istutamist rikastada komposti või sügisväetisega. Istutamisel tuleks lähtuda sibula suurusest – mida suurem on sibul, seda sügavamale mulda see pista tuleks. Mullas jääb sibula kand allapoole ja sibul pannakse umbes kolm korda sügavamale kui tema enda kõrgus. Lillede istutamisvahe sõltub lille suurusest, tulpidel ja nartsissidel võiks see olla 15 sentimeetrit, krookustel 10.

Külva köögivilja ja maitserohelist
Paljud inimesed teevad külvi kevadel, aga kui on mõningane riskivalmidus ja soov saada varajast saaki, siis tasub oktoobrikuus külvata erinevaid köögivilju ja maitserohelist, näiteks porgandit, sibulat, küüslauku, redist, kaalikat, aga ka tilli, lehtsalatit ja peterselli. Külvamise eelduseks on plusskraadid nii päeval kui öösel. Kui ilm kisub talviseks, ei tasu külvamise riski võtta, sest taimed ei hakka maapinnas idanema. Külvata tuleb kuivi ja terveid seemneid ning hoolitseda selle eest, et muld on toitainerikas, kasta võiks sügiskülvi järel tagasihoidlikult. Katta pole köögivilju talveks tarvis. Sügisel tehtud külv on küll riskantsem, aga tavaliselt saavad taimed kohe esimeste kevadiste kiirtega idanema hakata, arenevad tugevaks ja terveks ning annavad varasemat saaki.

Istuta puid, põõsaid ja hekitaimi
Lehtpuid ja -põõsaid võib istutada seni kuni maa pole külmunud, kasvõi detsembrini. Okaspuid reeglina hilissügisel enam istutada ei soovitata, erandiks on külmakindlad taimed, näiteks kuusk ja mägimänd. Puid peab pärast istutamist korralikult kastma, isegi kui väljas on külm. Värskelt istutatud puude ja põõsaste külmumise vältimiseks võiks katta tüve ümbruse 20-sentimeetrise kaitsva multši-, turba- või kompostikihiga.

Väeta
Lämmastikväetist ei tohi sügisel taimedele panna, see soosib taimede ärksust ja kasvamist, mitte talveunne jäämist. Õistaimi võiks väetada fosforit ja kaaliumit sisaldavate väetistega. Sügisväetist ootavad ka okaspuud ja lehtpõõsad, nende väetis tuleks panna tüvest mõnevõrra eemale.

Kärbi ja püga
Soe sügis on parim aeg enamike hekkide pügamiseks. Samas viljapuude oksi ei tasuks kärpida enne, kui puud on raagus, siis paranevad lõikekohad kiiremini. Ära õitsenud püsikud tuleks maha lõigata, aga mitte päris mullapiirini, sest kõrgemad rootsud aitavad talvel külmakaitseks lund koguda. Rooside õienupud võiks lõigata ära alles pärast esimest öökülma. Lillepeenrad tuleks septembris ära rohida, siis on need talveks valmis.

Ära kata taimi liiga vara
Külmakartlikele taimedele, näiteks roosidele, võiks teha talvitumiseks korraliku sooja pesa kuuseokstest või kattematerjalist, mille leiab ehituspoest. Küll aga ei tohi katta taimi liiga vara, seda võiks teha alles vahetult enne talve saabumist.

Enneta tormituuli
Sügis- ja talvetormide ennetamiseks tasub noored puu- ja põõsavõrad, samuti kõik ronivad taimed, näiteks viinapuud ja viinamarjad, korralikult kokku siduda.

Lõpeta niitmisega õigel ajal
Septembri lõpus või oktoobri alguses võiks teha veel ühe niitmise ja jätta seejärel muru rahule. Vastu talve muru madalaks niita ei tasu, pigem võiks muru talvele vastu minna ülekasvanud moel, nii peab see külmale paremini vastu. Murule võib panna sügisel fosforväetist, aga väetiseks võib jätta ka õhukese kihi niidet ja lehti. Paksu lehekihti ei tasu seevastu talveks murule jätta, lehed võiks kokku riisuda ja panna talvekülma vastu marjapõõsaste alla.

Freesi aiamaa
Kui on soov, et kevadel on maapind pehme, tuleks sügisel aiamaa freesida. Freesimine pole kontimurdev töö kui tegu on tavalise pinnasega ja kasutada on mugav mullafrees. Tihke ja kivise maapinnaga aias võiks aga appi võtta võimsa mootoriga freesi. Mullatööd tasub teha kuiva ilmaga ja selle käigus võiks lisada mullale komposti või kanakaka väetist.