1. Muld ja taim ei sobi kokku

Iga kogenud aiapidaja teab, milliste taimede kasvamist tema kodukoha muld soosib ja millised taimed kipuvad selles kiratsema. Osad taimed, näiteks mustsõstrapõõsad armastavad savist pinnast, teised, näiteks rododendronid või kultuurmustikad happelist turbamulla pinnast. See ei tähenda, et koduaias ei võiks kasvatada taimi, mida kohalik pinnas ei soosi, küll tuleks eelnevalt uurida, mida taim mullalt ootab ning varuda sobivat mullasegu nii istutamiseks kui hilisemaks lisamiseks. Kõige sagedamini ostetakse poest universaalseid mullasegusid, aga tegelikult võiks eelistada taimedest sõltuvaid aluspinna segusid.

2. Vale väetis

Kõik taimed vajavad tärkamiseks ja tugevaks kasvamiseks väetist, aga seejuures teatakse taimede turgutamisest vähe ja kiputakse kasutama kas universaalväetisi, mis ei sobi kõigile taimedele või õiged väetisi, aga valel ajahetkel. Reegel on, et kevadeti vajab enamik taimi lämmastikurikast väetist. Võimalusel võiks valida toote, mis pakub taimele ka kaitset kahjurite ja seenhaiguste eest. Suve teises pooles võiks seevastu lämmastikväetiseid vältida, siis võiks olla väetistes rõhk kaaliumil ja fosforil.

3. Üle- ja alaväetatud taimed

Väetised on oma toimelt erinevad, mõned on lühiajalise toimega, teised vajavad mõjumiseks palju aega. Kindlasti tuleb enne väetamist sellele tähelepanu pöörata, et taimi mitte üle- või alaväetada. Mõne väetise toime kestabki 2-3 kuud ja toitained eralduvad järk-järgult pika aja jooksul.

4. Klooriga rikutud köögiviljataimed

Osad universaalväetised sisaldavad kloori, aga köögiviljad on selle suhtes ülitundlikud. Lisaks ei sobi ka kõik köögiviljaväetised igale köögiviljale. Taimed on erinevad, näiteks roheline salat tahab kasvamiseks lämmastikku, aga need köögiviljad, mis kasvatavad saaki maa all hoopis fosforit ja kaaliumi.

5. Ebaõnnestunud ettekasvatus

Üha rohkem inimesi kasvatab ise taimi ette. Kui seda varem tehtud pole, on võimalus nurjumiseks üsna suur, põhjuseks võib olla sobimatu muld, vale õhutemperatuur, ebapiisav valgus või ebahügieenilised kasvunõud. Taimede ettekasvatamiseks tuleks valida kohev külvimuld, ettekasvatuskastid ja potid peavad olema puhastatud ja pestud ning pakkuma piisavalt ruumi. Osad taimed tahavad rohkem valgust, teised vähem, aga praktiliselt kõik soovivad tärgata soojas. Kiireks idanemiseks võiks olla temperatuur keskmisest toasoojast mõne kraadi võrra kõrgem, vajadusel võib katta kasti kas läbipaistva kile või õhukese klaasiga, et hoida niiskust ja temperatuuri, aga kate tuleb eemaldada kohe, kui taimed mullast pea välja pistavad. Kui ettekasvatus on ebaõnnestunud, tuleb taimed siiski osta ja proovida järgmisel aastal uuesti.


6. Toitmata muru

Kui ka kõiki teisi taimi väetatakse, kipub muru jääma kahe silma vahele. Kevadel on vaja ka muru toita nii lämmastikku, fosforit kui kaaliumi sisaldava väetisega, esimene soodustab muru kasvu ja annab sellele erksa rohelise värvi, teine ja kolmas parandavad juurte vastupidavust. Kui murus on palju sammalt, aga seda ei soovita, tasub otsida rauasisaldusega väetist või kasutada lupja.

7. Liiga varane muruniitmine

Enamasti alustatakse muru niitmist kevadeti liiga vara. Muru vajab hooaja alguses rahulikku olemist, aprillis ei tasu niidumasinat veel välja tuua. Muru regulaarset niitmist alustatakse alles mai teises pooles ja esimese muru võiks lasta päris kõrgeks kasvada, nii on talveunest tärkav taim saanud piisavalt jõudu koguda. Niita võiks algul harvem ja tihendada sagedust suve jooksul.

8. Liiga varane istutamine

Pea igal kevadel tuleb mõni ahvatlev soojalaine, mille käigus tahetakse istutada nii lilli, põõsaid, hekitaimi kui kõike muud, aga tavaliselt järgneb sellele külmalaine, mis võib kogu töö ära nullida. Istutustöödega ei saa alustada enne, kui maapind on täielikult sulanud ja pikk ilmaprognoos on optimistlik. Enamike taimede istutamisega võib oodata maikuuni, aga näiteks ettekasvatatud tomatit ja kurki ei tasu avamaale maha panna enne maikuu lõppu.

9. Ebapiisav kasvuruum

Õieilu püüeldes istutatakse sageli nii lilled kui ilupõõsad ja -puud üksteisele liiga lähestikku ega arvestata neile vajaliku kasvuruumiga. Millegipärast alahinnatakse sageli näiteks rododendroni ja põõsashortensia võimet suureks kasvada, aga sama võib juhtuda ka paljude teiste taimedega. Igal juhul tasub enne taime istutamist teha kindlaks tema suutlikkus kasvada nii kõrgusesse kui laiusesse, lisaks tuleb vajadusel taimi pügada ning ümber istutada.


10. Kärpimine valel ajal

Üldiselt on kevad hekkide, põõsaste ja puude kärpimiseks kõige parem aeg. Samas on taimed erineva iseloomuga ja päris ühel ajal ja viisil kõigile kääridega läheneda ei tohiks. Näiteks noori okaspuuhekke võiks kärpida pigem vähe ja ettevaatlikult, neid saab julgelt pügada alles siis, kui hekk on saavutanud oodatud kõrguse ja laiuse, samuti ei tohiks okaspuud kärpida noorte kasvude perioodil. Kui üldiselt võib kõiki lehtpuid ja nende hekke harvendada kohe kui öösiti on plusskraadid, siis erandiks on näiteks mahlajooksvad puud, mida lõigatakse alles pärast mahlajooksu lõppu, aga ka sirelid, mida lõigatakse alles pärast õitsemisemist.