Miks on tool eriline? Talupoja elamises oli sellel suurem tähendus kui tavalisel tarbeesemel

Tänapäeval pole ilmselt kodu, kus poleks tooli. Tool on igapäevane tarbeese, mille peal mõte tavaliselt pikalt ei peatu ning vähestel on tänapäeval oma „lemmik.“ Vesteldes Eesti Rahva Muuseumis näituse „Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool“ kuraatorite Liisi Jäätsi ja Mariliis Vaksiga taban end mitu korda mõttelt, kui argine ja sageli ka nähtamatu on tool meie kodudes. Iseenesest mõistetav kodu osa. Täielikult funktsionaalne ese. Muidugi on ka disaintoole, mis teises äärmuses - need tuuakse toas fookusesse ning luuakse sellest silmatorkav dekoratiivne asi.

Talupojal nii ei olnud.

Tool jõudis Eesti taludesse kas 18.sajandi lõpus või 19.sajandi alguses. Enne seda istuti pinkidel, järidel ja lavatsitel. Esimesed toolid olid loodusvorme kasutavad istmed. Nende voolujoonelist vormi silmitsedes on kerge kujutada neid ette vanades taludes. Aga ka tänapäeva moodsas kodus. Biofiilne disain, isetegemine ja loodusest inspiratsiooni otsimine on tänapäeva kodu trendisuunad. Kogudest välja toodud loodusvormilised toolid meenutavad mitmeid disaintoole, mis sotsiaalmeedia fotodele ja videotesse pilke püüdma lisatakse. Miks siis mitte talupoja kombel seda ilu ise luua?

Loodusvormist istme valmistamiseks kasutati seda, mis kodu lähedal saada oli. Valdavalt kaske, mõnikord ka saart. Tamm oli pühapuu ning sellest enamasti mööblit ei valmistatud. Tööriistadest olid olemas kirves ja oherdi; liimi siis veel ei kasutatud. „Ilmselt vaadatagi materjalipuud valides, et tal oleks looduslik vorm juba olemas, sest puitu ei saetud, vaid lõhestati. Lõhestamine on parem lahendus, kuna jätab puidukiud terveks ja tulemus on tugevam,“ seletab Mariliis Vaks.