Arhitekti raske, aga põnev väljakutse: kuidas luua äärelinna unistuste kodu?

Milline võiks olla üks unistuste kodu ja selle ümbrus, kui oled otsustanud linnakärast eemale kolida? Maitseid, soove ja vajadusi leidub kahtlemata peaaegu et sama palju kui inimesi.

APEX Arhitektuuribüroo arhitektid Ove Oot, Martin Lepplaan, Silver Soe, Märt Maripuu, Signe Kits ja Katarina Klaamas koostöös maastikuarhitekt Peep Moorastiga püstitasid endile just eeltoodud lähteküsimuse, kui asusid Tallinna külje alla Äigrumäele rajatavat Väike-Taani uusasumit kujundama.

Lõplikult valminuna koosneb 30 hektaril laiuv Väike-Taani arendus 101 eramajast, 29 ridaelamuboksist, 46 korterist, lasteaiast, puhke- ja sportimisaladest ning paljust muust. Elamuarendaja Avalon omistab tuleviku elukeskkonna loomisel võtmetähtsust tervikküla põhimõtetest ja personaalsest valikuvabadusest lähtumisele.

Allpool selgitavad arhitektid, millele nemad Väike-Taani tervikkülale nägu andes rõhusid.

Eesmärk ja lahendus

Lähteülesandeks sai linnaäärse kvaliteetse, aga ka omanäolise ja selge identiteediga elukeskkonna loomine. Samuti suunasime rõhuasetuse tugeva kogukonnatunde ja kohaidentiteedi tekkimise võimaldamisele, mis lubaks elanikul tajuda, et ta viibib maal ja linnas korraga.

Mõistagi oli meie ülesanne luua eluhooned, mis on kättesaadavad ning samal ajal iga kasutaja soovidest ja keskkonnast tulenevalt ainulaadseks kujundatavad. Ent samuti lähtusime sellest, et kinnistu tänavale avamine ja barjääride kaotamine looks võimaluse vähendada aedadesse eraldumist ja suurendada seeläbi kogukonnatunnet.

Privaatsus ja avatus üheskoos

Arhitektuursete lahenduste ja tänavaruumi abil on võimalik kohaidentiteedi tekitamisele olulisel määral kaasa aidata. Olulisimaks kujunes tänavaruumi seostamine koduomanikuga. Soovisime, et tal tekiks isiklik suhe mitte ainult maja ja klassikalisele äärelinnale omase tagahooviga, vaid et tänavapoolne külg pakuks samasuguseid võimalusi ja mõjuks eluruumi pikendusena.

Nii jõudsime eramute plaanilahenduse ja asendiplaanilise paiknemise väljatöötamisel mitmekesisusele rõhuva nn hübriidlahenduseni: tagahoov pakub privaatsust, eesaias on aga piirid kaotatud ja säilib võimalus juhuslikeks kohtumisteks poolavalikus tänavaruumi lõigus enne sõiduteele sattumist. Ühtlasi tõuseb nii ka tänavaruumi kvaliteet.

Lisaks tähtsustasime seda, et igale elanikule oleks loodud eeldused privaatse tagahoovi enda äranägemise järgi kujundamiseks. Soovid ja vajadused sõltuvalt inimtüübist, vanusest, laste arvust jne ning võivad olla väga erinevad. Püüdsime teha nii, et see oleks mõnus koht ka liikumispuudega inimestele ja lihtsalt mõnusalt vananemiseks, ilma vajaduseta mujale kolida.

Sotsiaalse mitmekesisuse säilitamisele on mõeldud ka kortermajade planeerimisel. Eelkõige väljendub see autonoomsuses – igal korteril on otse sissepääs, mis sarnaneb ridamaja tüpoloogiale.

Barjääride kaotamine soodustab kogukonnatunde teket

Mõeldes äärelinna unistuste elukohale, kangastub küllap paljudele Nõmme oma väikeste, kitsaste ja aeglaste tänavate ning aiaäärtest eemale lükatud majadega. Väike-Taani linnaruum on Nõmme suurtest kinnitustest oluliselt tihedam, ent barjääride kaotamine ning mõnusa ühisala ja kogukonnatunde loomise püüe sarnane.

Inspiratsiooni ammutasime ka mitmest Põhjamaa eeskujust - näiteks linnaosast, kus on kõrvuti palju erinevaid elumajade tüüpe, mis on samas disainivõtetelt sarnased. Arhetüüpsemad lahendused ja väiksemad moodulid väldivad monotoonsust ja korduvust ning tulemusena saavutatakse soe ja armas linnaosa. Väike-Taanisse on kavandatud sarnane suurel maa-alal hoonete ja muu taristu funktsioonide (elumajad, lasteaed, erinevad pargid-platsid jne) varieerumine.

Ühtne arhitektuurikeel, aga kirju materjalivalik

Lähtusime ühtsest arhitektuurikeelest, ent samas vältisime täielikku ühetaolisust. See kujunes väga teadlikuks valikuks, et terves piirkonnas ei ole ükski maja naaberhoonega päris samasugune – see ei ole klassikalises uues äärelinnas kindlasti tavaline.

Säärane lähenemine tekitab igas punktis erineva tänavapildi ja arusaamise, kus parasjagu viibid. Ehk teisisõnu: nii kasutajad kui ka külalised orienteeruvad suurel maa-alal niiviisi märksa paremini. Eristuva identiteedi loomiseks on kasutatud erinevaid elemente – sõltub juba inimesest, mida keegi esimesena märkab. Kindlasti aitab mitmekesine materjalivalik ja erinevad hoonete tüübid luua ainulaadsemat ruumikogemust – tekitada kohe tunde „minu tänav“ või „minu kodukant“.

Eraldi väärib märkimist õhulisus tänava ja hoonete suhestumises, mis tagab, et majadest pääseb kõikjalt nii hoovi kui ka tänavale. Katusemaastikku defineerib ja seob tervikuks viilkatuse motiiv, mida on kasutatud läbivalt kõikidel hoonetüüpidel (ehk nii eramutel, ridaelamutel kui kortermajadel).

Kokkuvõtteks

Suure linnaruumi kujundamise kogemus on meil varasemast mitmelt poolt olemas, ent nüüdse ülesande muutis keeruliseks ja sellest tulenevalt põnevaks eramu tüüpi hoonete suur maht ja suvilalik tihedus üsna väikestel kruntidel.

Väljakutse seniste äärelinnades levinud arusaamade muutmiseks on loonud hoopis võimalused isikliku tajutava ruumi kasvamiseks väiksemas keskkonnas. Kaugeltki igas töös ei avane võimalust unistuste äärelinna otsida - siin pakkus õnneks arendaja arhitektidele ja maastikuarhitektile seda rõõmu.

„Kui sageli piirdub arendaja üksnes teede ja majade ehitamisega, siis selle projekti puhul eristub kogu maa-ala hõlmavale terviklahendusele keskendumine juba eskiisi loomisest alates. Säärane algusest peale läbimõeldud lähenemine aitab ühtse ja miljööväärtusliku ruumi kujundamisele kahtlemata oluliselt kaasa,“ sõnas maastikuarhitekt Peep Moorast. „Senise lageda põlluala asemele kerkib rohevõrgustik, kus reljeefse maastiku, tiheda taimestiku, teede ja väljakute abil moodustuvad majadevahelised rohekoridorid. Kui sinna istutatakse männipuud, siis alleedega ääristatud tänavaaladel pakub heledamat kontrasti kask.“ 

Hoonetevahelisele ruumile annavad näo kraavid ja erineva kõrgusega vallid, mis meenutavad kaldaluiteid ning pakuvad kinnistutele suuremat privaatsust. Elamud on paigutatud luitestiku sisse puude vahele. Maastiku kõrguste ja ka muidu mänguline muutmine lisab privaatsust ja tihendab ruumi ning aitas ühtlasi kaasa arhitektuurilise mitmekesisuse saavutamisele.