KODUKOLUMN | Nähtamatud sillad praeguste ja lapsepõlvekodude vahel

Ma märkasin juba aastaid tagasi, et see, kus inimene tunneb ennast hästi ja turvaliselt, tundub paljudel juhtudel olevat seotud lapsepõlvekoduga.

Kui inimene tundis end lapsepõlvekodus õnnelikult ja see asus (parimatel perioodidel) kivimajas, kipub ta nii mõnelgi juhul ka edaspidises elus kivimaju eelistama, kui aga puumajas, siis tõmbab sageli nende poole.

Sama lugu piirkondadega: aastaid tagasi veetsin palju aega Nõmmel ning ehkki mulle meeldis väga sealne arhitektuuriline mitmekesisus ja aedlinnaidüll, tundus miskipärast alati, et miski on valesti. Mulle meeldis seal jalutada ja rattaga sõita, imetleda erinevaid maju ning imelisi eripalgelisi aedu, aga kui ma püüdsin mõelda, kus ma ise tahaksin elada või kas mõni tänav tundub eriti oma, siis… toredaid kohti oli, aga mingi kripeldus nagu segas igal pool.

See tuli psühholoogiat õppinud sõbraga ükskord jutuks. Mõned nädalad pärast seda läksin (pärast aastatepikkust pausi, ma polnud tõesti kaua vahepeal sinna sattunud) jalutama oma lapsepõlveradadele Meriväljal ja pidin peaegu igal tänavanurgal suurest õnnest nutma hakkama, sest kõik oli nii õigesti!

Sain tänu sellele aru ka Nõmme emotsioonist: mulle meeldivadki aedlinnad, aga Nõmme tume okaspuudefoon oli minu jaoks vale, liiga sünge. Samas kui Meriväljal, kus ma oma esimesed eluaastad veetsin, oli tunne tänu helerohelistele lehtpuudele (mida on seal rohkem), täiesti õige.

Teine hea sõber jagas selle peale tähelepanekut, et ehkki tema kodud on asunud eri paigus, on tal kõikides kodudes olnud magamistoa akna all õunapuu ja maja lähedal järv!

Öeldakse, et meie mälu on piltide jada - tohutu hulk vaateid, mida meie silmad on elu jooksul näinud. Ilmselgelt kinnistuvad esimesed pildid kõige eredamate ja tugevamatena, lastena on kõik inimesed esialgu värsked ja puhtad lehed, eelarvamusteta ja ettekujutuseta, mis peitub ühe või teise sõna või mõiste taga. „Kodu“, „aed“, „armastus“… me vaatleme ümbritsevat nagu pisikesed teadlased ning paneme kogutud materjali põhjal kokku oma tähenduse, millised pildid ja tunded meil ühe või teise sõnaga seostuvad ning millised need asjad välja peaksid nägema.

Vähe on ilmselt inimesi, kes iga päev sügavuti neid teemasid analüüsivad, aga alateadvus mängib krutskeid neilegi, kes seda teevad. Mõned aastad tagasi seadsin end sisse Võru vanalinnas - nunnu aedlinn täis värvilisi puumaju. Miks - sest mul oli siin hea tunne.

Läks mitu aastat, enne kui ma ühel ahhaa-elamuse hetkel järsku avastasin, et… Merivälja alla mere poole suubuvad tänavad ja Võru alla Tamula järve poole suunduvad tänavad on kahtlaselt sarnased. „Hea tunne“ oli ilmselt alateadvuse telegramm lapsepõlvest, mis ütles: „Oo, sellises kohas on meil olnud turvaline, tore ja hea! Jääme siia!“