Orhideesõpradele - mida tasub teada orhideede puhkeperioodist?
Kodudes väga levinud kuuking on üks neist, kellel selgelt väljendunud puhkeperioodi ei ole. Kuukinga kasvuaktiivsus sõltub keskkonnatingimustest. Nad eelistavad stabiilset, ilma suurte kõikumisteta temperatuuri, mis oleks ööpäevaringselt üle +20 kraadi, ühtlast niisutust ja palju hajutatud valgust. Meie põhjamaa kliimas pole selliste tingimuste loomine sugugi kerge ja paljud on märganud, et talvel kuukingad nii aktiivselt ei kasva: juuri tuleb juurde aeglaselt ning lehti ei pruugi samuti ilmuda. Kuna kuukingad on väga pikaajalised õitsejad, siis õitsva lille puhul see enamasti ei häiri, küll aga tekitab see mitteõitsva taime omanikus vahel küsimuse: „miks minu lill ei taha õitseda?“.
Kuukingad, eriti nn poehübriidid (ilma liigi- või sordinimeta taimed) on tegelikult väga kohanemisvõimelised ning kasvavad ja õitsevad sageli hästi ka siis kui ideaaltingimusi pakkuda ei ole. Sügisel ja talvel kui temperatuur on tubades ja eriti aknalaudadel paratamatult madalam, tasuks kuukinga substraati ja juuri eriti hoolega jälgida ning kasta ikka vastavalt vajadusele. Jahedamates tingimustes kipub substraat aeglasemalt kuivama ning madalamas temperatuuris on taime ainevahetus kindlasti aeglasem, ehk ka veevajadus langeb. Kui taime edasi suvise sagedusega kasta, on substraat kogu aeg niiske ja juured kipuvad mädanema minema, poti pinnale võib jahedas ja niiskes keskkonnas tekkida hallitus.
Kuigi kuukingad saavad peale sunnitud jaheduse ning ahjuküttega elamistes ka temperatuurikõikumistega sageli väga hästi hakkama, siis kunstlikult niisuguseid tingimusi luua ei ole mõtet. Talvel oma lille õnnelikuna hoidmiseks tasuks neid kasta kindlasti toasooja veega, vältida üle kastmist ning edukaks õitsemiseks pakkuda lisavalgust. Väga jahedal aknalaual võiks kasutada näiteks penoplastist alust, et taime pisut jaheduse eest kaitsta. Kui kuukinga võiks aktiivsel kasvuperioodil väetada igal kastmiskorral (õigemini, vastavalt konkreetse väetise juhendile), siis talvel võiks väetist anda harvem. Mitteaktiivne taim ei omasta väetist hästi, see kipub substraati kogunema ja pikapeale kahjustab juuri.
Üsnagi samasugune peaks olema nn kambrialiste talveperiood. Nemad kasvavad samuti aastaringselt, lihtsalt talviselt jahedamates ruumides ja vähesema valgusega on uute võrsete ning juurte kasv aeglasem ning taim ise tundlik nii liigniiskuse kui üleväetamise suhtes.
Selgelt väljendunud puhkeperioodi ei ole ka veenusekingadel ehk paphiopedilumitel. Selles väga liigi- ja sordirikkas orhideeperekonnas on palju taimi, kes eelistavadki just talvel jahedamat keskkonda, see soodustab neil õiepungade moodustumist. Samas on palju paphisid, kes tahaksid ka talvel soojemat ümbrust. Konkreetse taime kasvutingimuste kohta tuleks teavet otsida interneti vahendusel ja raamatutest. Üks reegel oma taime kasvunõuetele jälile saamiseks siiski on: lühemate, tumedate ja mustriliste lehtedega taimed vajavad üldiselt soojemat keskkonda kui heledate, roheliste lehtedega taimed.
Rikkalikuks õitsemiseks vajab jahedas ja valges puhkamist väärisdendroobium ehk Dendrobium nobile. Tema puhkeperiood võiks alata sügistalvel, mil teda hoitakse vaid õrnalt niiskes substraadis ja ideaaljuhul +10 C juures. Selline suhteliselt karm puhkeperiood soodustab õiepungade tekkimist. Meie kaubandusest pärinevad hübriidid ei pruugi siiski nii nõudlikud olla ja õitsevad ka pisut kõrgema temperatuuri juures. Rikkalikku, kogu taime katvat õitsemist pole ilma selge puhkeperioodita võimalik saada. Väärisdendroobiumi saab ka nö. ära petta. Suveks õue viidud taimed õitsevad sageli sügisel. Meie suveööd on enamasti piisavalt jahedad, et dendroobium moodustaks õiepungad. Kui dendroobiumi aasta ringi soojas hoida, kipub ta õiepungade asemel varrele ohtralt tütartaimi moodustama ning ei õitse üldse või pakub vaid üksikuid õisi.
Ka paljud teised dendroobiumi liigid ja sordid vajavad heaks kasvuks ning õitsemiseks sarnast puhkeperioodi. Levinumatest näiteks D. kingianum ja tema hübriidid, näiteks sort „Berry Oda“ ei taha õitseda kui neil pole talveperioodil olnud võimalust olla jahedas (+10 kuni +15 C) valges ruumis .
Samas üpris levinud dendroobiumide grupp, hariliku dendroobiumi D. bigibbum sordid aga jahedat puhkeperioodi ei vaja.
Jahedama temperatuuri ning väga vähese kastmisega valge puhkeperiood on õitsemiseks vältimatu katleiadele. Katleiade liike ja hübriide on väga palju ning nende kasvunõuded võivad olla pisut erinevad. Õigete tingimuste pakkumiseks oleks hea teada ka hübriidide puhul nö. vanemaid, et nende kasvunõuete järgi tuletada ka järglase soovid. Sageli on kauplustes saadaval olevad hübriidid nimetud ning siis on kirjandusest ning internetis asuvatest andmebaasidest vähe kasu.
Igal juhul tasub jälgida taime: sügisel, valguse vähenedes ja ruumide pisut jahedamaks muutudes algab ka katleiadel puhkeperiood. Taime juured muutuvad mitteaktiivseks ja siis tuleks teda vähem kasta ja kindlasti mitte väetada. Päris krõbekuivaks ei tohiks substraati lasta. Jälgida tasuks temperatuuri, alla 12-15 C paljudele katleiadele enam ei sobi, aga suvisest võiks jahedam olla. Sageli ongi aknalaua temperatuur jahedam kui mujal toas ja sellega on katleia vajadused rahuldatud. Kui sel perioodil substraat liiga niiskena hoida, mädanevad juured kiiresti.
Selgelt väljendunud puhkeperiood on muidugi olemas heitlehistel orhideedel: bletilladel ja pleionedel. Nemad lõpetavad talveks oma vegetatsiooni täielikult ja taimedele sobiv temperatuur on ca 5 kraadi. Paljud orhideehuvilised hoiavad oma pleionemugulaid talvel lausa külmkapis, sest seal on lillele sobiv temperatuur.
Bletilla
Pleione
Ilma jahedas ruumis viibimata ei taha õitseda ka tsümbiidiumid. Nende suursuguste lillede imeilusat õitsemist ei olegi võimalik nautida kui neile pole pakkuda +10 kuni +12 C ruumi ning vähemalt talveperioodiks lisavalgust. Tavalisel toatemperatuuril nad küll kasvavad ning lehestik ja juured võivad olla muljeltavaldavalt võimsad, kuid õisikuid ei moodustu.
Allikad: Janne Orro-Taruste, Jardin.ee
