Talvel on suurem osa toataimedest puhkeperioodil, mistõttu on levinud arusaam, et nende kastmise ja väetamisega peaks piiri pidama. Enamiku toataimede puhul see tõesti nii on, kuid leidub ka isendeid, keda ei tasuks mitte mingil juhul tähelepanuta jätta ning kes kipuvad ilma talvise turgutuseta närbuma.
Meie valgusevaesel talvel kahvatuvad taimed tihti, sest nad ei suuda mullast kätte saada vajalikke mikroelemente. Tihti on põhjuseks rauapuudus. Eriti oluliseks muutub väetamine õiepungade moodustamise ajal. Kui taim juba õitseb, võib väetis seda protsessi hoopis kiirendada.
Talvel vajavad kindlasti väetist troopilist päritolu liigid, mis kasvavad aasta ringi — diifenbahhiad, draakonipuud, tiigerlehikud, aglaoneemad, marantalised, tõlvpuud jt; samuti talvel õitsvad toataimed nagu flamingolilled, orhideed, punahuuled, jõulukaktused, alpikannid, ratsuritähed jne. Kindlasti tuleb väetada turbarohkes istutussegus kasvavaid taimi, sest turvas sisaldab väga vähe toitaineid. Talvise väetamise kõrvale võiks aga toataimele pakkuda ka lisavalgust, sest väetamine soodustab taime kasvu. Valguse puuduse mõjul kasvavad taimele helerohelised ja nõrgad võrsed.
Subtroopilist päritolu liigid tahaksid talvel jahedamas valges kohas puhata: tsitruselised, kalamondiinipuu, sidrunmürt, fatseedera, viigipuud, õlipuud, loorberipuu, paradiisilinnulill, pelargoon, fuksia, kameelia, vahalilled, lehtliiliad, kliiviad, tsissused, rooshibisk ehk toakask, toapalmid, luuderohud.
Sukulendid vajavad puhkust!
Jahedas puhates taimede elutegevus aeglustub ning nad ei vaja nii palju vett ja toitu. Samas ei tee moodsate väetistega harvem väetamine liiga ka talvepuhkusel olevatele taimedele.
Väetamisel pea meeles:
Väetist lisatakse vastavalt pakendil olevale juhendile, et vältida ala- ja üleväetamist.
Enne väetamist peab muld olema märg. Taimed suudavad toitaineid omastada vaid nõrga lahusena. Kange lahus põletab juuri.
Juurdumata ja haigeid taimi ei väetata. Väetamist ei vaja värskelt ümberistutatud taimed.
Allikad: Moodne Kodu arhiiv, Bauhof
