Meie enda ikoonid - Lorupi ja Tarbeklaasi uus tulemine

Veel mõned aastad tagasi võis Lorupi filigraanse lihviga veekanne ja joogiklaase või Tarbeklaasi vaase leida kirbukatelt peaaegu olematu hinna eest. Unustatud kraam vanaemade aegadest ei omanud peale sentimentaalse väärtuse eriti mingit suuremat tähendust ja tihti rändas kuldaväärt kraam ka prügimäele või uuskasutuskeskusse. Miks siis nüüd meie minevikust pärit tarbeklaas nii hinnas on ja milliseid esemeid võib nende kahe suure klaasivabriku toodangust esile tõsta?

Tarbeklaasi ulmelised hinnad ei vaja väga pikka tutvustamist. Olgu kokkuvõtvalt öeldud, et paljude vaaside eest ei pea kogujad paljuks maksta mitmeid sadu eurosid ja mõned hästi säilinud komplektid võivad maksta tuhandeid.

Kui uurida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktorilt Kai Lobjakalt, milles seisneb Tarbeklaasi raugematu fenomen, usub ta, et teatava aja möödudes on olnule tagasivaatamine seotud alati ümberhindamistega. On ju tavapärane, et mingi aja tagant ja teisest aspektist vaadatuna paistavad asjad teisiti. „Nõukogudeaegne olme ja sellega seotud kohustuslikkus on tänaseks unustatud. Tarbeklaas on olnud paljude kollektsionääride elu osa, paljud tunnevad selle ära ja tajuvad seeläbi end ka spetsialistidena puhtalt kogemuse pinnalt,“ selgitab Lobjakas. Lisaks kindlasti ka fakt, et Tarbeklaasis töötasid suurepärased disainerid ja klaas kui materjal on juba iseenesest võluv. „Klaas lihtsalt on ilus materjal, kui ta on puhas ja vähegi valgustatud, ning hasardi tekkimiseks pole palju veenmist vaja.“