Milliseid vigu tasuks katuse soojustamisel kindlasti vältida?

Uuele küttehooajale on mõistlik vastu minna soojustatud katusega. Üks asi on küttekulude kokkuhoid, teine aga maja enda tervis. Katus on üks tähtsamaid ja ilmastiku poolt enim mõjutatavaid ehitise osi, seepärast peab katusekonstruktsioon olema väga hästi soojustatud ning vastupidav ilmastikumõjudele. Jagame näpunäiteid, kuidas seda õigesti teha!

Katuse soojustamise juures kehtib lihtne reegel: jääpurikate pikkus katuseräästal on pöördvõrdelises seoses katuse soojustuse paksusega. See tähendab, et kui soojustus on ebapiisav või lohakalt paigaldatud, on soojakaod läbi katuse väga suured ning toovad katusesõrestiku osadele kaasa ülemäärase koormuse ja vähendavad nende pikaajalist vastupidavust.

Katuslagede soojustuseks on vanemates hoonetes kasutatud tavaliselt 10–15 sentimeetri paksust saepurust või lubjast ja liivast segu, mis täidab külma pööningu põrandatalade vahed. Täidis on asetatud täislaudisele ja vahekihiks on tavaliselt ehituspapp või tõrvatud paber. Lisasoojustuse paigalduse käigus ei ole alati põhjust hästi säilinud laetäidist eemaldada. Korralikult tihendatud ja kõiki ligipääsmatuid kohti täitev kuiv saepurutäidis on hea niiskusmahutavusega, kuivab kergesti ja kui katusekonstruktsioonidele on tagatud piisav tuulutus, ei ole karta olemasoleva täidise sees kondensaadi teket. Täidis peaks täitma soojustatava pinna vähemalt olemasolevate laetalade kõrguseni, et lisasoojustuse paigaldusel ei jääks soojustuse sisse tühimikke.

Mineraal- ja puistevill

Tasandatud laetäidisele on optimaalne lisada mineraalvillast lisasoojustuse kiht või kihid. Lisasoojustuse kihtide liitekohad ei tohiks kattuda. Kihid tuleks võimalusel üksteise suhtes risti asetada, et vältida soojalekkeid rullide või plaatide liitekohtades. Lisasoojustuseks võib kasutada ka puistevilla. Puistevilla paigalduse eelis on puhurseadmega puistamine. Seadmega saab soojustusega täita ka väga madala külma pööningu põranda või talavahede raskesti ligipääsetavad kohad ja tühimikud.

Tähelepanu, räästad!

Külma pööningu põranda katmisel soojustusega tuleb takistada külma välisõhu ja tuule ligipääsu soojustusele eelkõige hoone räästaosades, pööningu põranda ja välisseinte kokkupuutejoonel. Selleks kasutatakse tuuletõkkeplaate, mis kinnitatakse enne soojustuse paigaldust välisseina ja pööningu põranda ühendkohtadesse vertikaalselt ning võimalusel välisseinu katva tuuletõkkeplaadiga ühele joonele selliselt, et katuse viiluosa ja paigaldatud tuulesuunaja vahele jääks vähemalt 50-millimeetrine tuulutusvahe. Tuulesuunajad tuleb umbes meetripikkuselt kinnitada ka katuseviilu alla, sarikate vahele või alla abiliistude külge. Sellisel moel tekib külma pööningu põranda ümber tuuletõkkeplaatidest kaitsev ekraan ja paigaldatud soojustus töötab efektiivselt. Kui katusekattematerjal ja aluskate (kondensaadivastane kile) on varem paigaldatud, eeldab viilkatuse soojustamine tuuletõkkekihi ja soojustusmaterjalide paigaldamist sarikate vahele. Piisava soojustuse paksuse saavutamiseks tuleb siis vajadusel kasutada lisaroovitist. Lisaroovitis kinnitatakse sarikatega piki- või ristisuunaliselt (näiteks 50×75- või 50×100-millimeetrine pruss sammuga 600 millimeetrit). Kui olemasolevate sarikate vahele saab paigaldada 150 millimeetrit ja lisaroovitise vahele veel 75–100 millimeetrit soojustusvilla, võib katuse kaldosade soojustuse piisavaks lugeda.

Pennidevahelise horisontaalse katuslae soojustuse paksus peaks olema vähemalt 300 millimeetrit. Viilkatuse soojustamisel ja tuuletõkke paigaldamisel saab kasutada ka universaalset katuse aluskatte-tuuletõkkekilet, mis toimib nii kondensaadi koguja-tõkestaja kui ka tuuletõkkekihina. Sel juhul pole vaja eraldi tuuletõkkeplaate kasutada. Taoline mitmefunktsiooniline kile paigaldatakse otse vastu välimist soojustuskihti ning tuulutusvahe jäetakse ainult aluskatte ja katusekattematerjali vahele. Selles lahenduses pole paigaldamine nii töömahukas, kuid sel juhul tuleb korrektse ja piisava soojustuse ning aurutõkke paigaldamisel olla eriti tähelepanelik.

Efekti annab ehituspaber

Kindlasti tuleb sellise aluskatte-tuuletõkke kasutamisel paigaldada aurutõkkekiht enne siseviimistluskihte. Liiga suure niiskushulga liikumisel läbi soojustuse ei suuda aluskate piisavalt veeauru juhtida ning võib pakasega muutuda õhku läbilaskmatuks ekraaniks. Selle tõttu ei pea katus nii hästi sooja ning katusekonstruktsioonides võivad tekkida jäävad niiskuskahjustused. Et saada paremat soojustusefekti ja vältida soojustuse sees õhu liikumist, võib katuse (aga ka seinte, lagede jm) soojustuse kihtide vahele paigaldada ehituspaberi või -papi kihi. Sel juhul ei tohi tegemist olla aurutõkkepaberiga, mis ei lase soojustatud pinnal piisavalt hingata.

Allikad: Peep Pihelo, Eesti Soojustuskeskus; Puumarket / moodnekodu.ee arhiiv