Maakelder pakub pelgupaika nii toidule kui ka iseendale

Maakelder on maaelanike traditsiooniline toiduainete säilitamise koht. Maakeldrid on alles paljudes maakodudes ja taludes, need on leidnud ka uuena oma koha eramute ja talude õuel, sest maakeldrit on praktiline kasutada – selles tingimuste loomiseks ei lähe vaja lisaenergiat.

Kelder sobib perele, kes kasvatab oma tarbeks talvekartuleid ja -juurvilju või ostab kogu talvevaru sügisel ära, samuti on see hea koht seemnekartuli hoidmiseks. Korralikust maakeldrist võetud juurikad on kevadelgi värsked, hea maitsega ja näevad head välja. Lisaks kõigele sellele võib kena maakelder – mis on kas renoveeritud või täiesti uuena ehitatud – olla koduks veinikollektsioonile, kelder võib olla ka kuur, samuti saun, peomaja või lihtsalt panipaik.

Maakelder arenes kartuli- ja juurviljakuhjadest edasi koopaks, mis oli laialt levinud veel 1940ndatelgi, sealt edasi sai see tasapisi püsiehitise vormi. Koobas kaevati nõlva sisse, et sisse saaks küljelt, katus toetati puittarindile, seinte toeks pandi lauad või ridvad. Korralik koobas teenis inimesi kümmekond aastat.

Kuhu maakelder ehitada?

Maakeldris kujunevad tingimused põhinevad täielikult ümbritseva pinnase- ja niiskusoludel. Kui kelder tehakse küllalt sügavale pinnasesse, siis saadakse head ja optimaalsed tingimused kartulite ja juurviljade säilitamiseks. See ehitatakse kas tervenisti või osaliselt maa sisse, hea oleks valida selleks nõlv.

Maakelder ehitatakse köetavast hoonest alati eraldi jahedasse varjulisse põhjapoolsesse kohta. Köetava hoone alla tekib soojalekete tõttu soojapadi ja see ei ole hea koht maakeldri jaoks, kuna hoone alune ja lähiümbruses olev maapind on soojem maakeldri optimaalsest temperatuurist.

Maakelder kaevatakse pinnasesse nii sügavale, et sinna oleks mugav siseneda ja selle põhja saaks kuivendada. Seepärast on nõlv hea, et ei pea hakkama treppe tegema. Maakeldri tarindid valitakse sellised, mis takistavad liigset kuuma ja külma sisse pääsemist. Tarindid peavad õhku läbi laskma, et pinnaseniiskuse ja -temperatuuriga saaks luua keldrisse sobivad tingimused. Kelder kaetakse üleni paksu pinnasekihiga.

Maakelder peab saama sooja ja õhku pinnasest

Maakelder ehitatakse võimalusel üleni maa alla või kui see pole võimalik, siis nii sügavale, kui saab, sest keldri omadused loob ainult ümbritsev pinnas. Viie meetri sügavusel on pinnase temperatuur küllalt stabiilne. Selle peale kuhjatakse mulda, millega tõstetakse maapinda tehislikult kõrgemale ja kelder jääb soojamajanduslikus mõttes vajalikule sügavusele. Keldrisse sobiv temperatuur on +1 kuni +6 kraadi, kevade saabudes hakkab see paratamatult kõikuma, tavaliselt on talve lõppedes seal +1 ja varasügisel +12 kraadi ringis. Keldri ülaosa vajab soojusisolatsiooni, sest suvel kipub maakelder alati liialt soojenema ja talvel liialt jahtuma, soojusisolatsiooniks sobib mineraalvill, kergkruus, plastplaat.

Maakeldrit ei tohi teha liiga tihedat, pinnasele tuleb anda võimalus keldriõhku mõjutada. Seinad ja katus tehakse just nii soojad, et niiskus neile ei kondenseeruks, kuid et need ei kuivataks õhku ega säilitatavaid juurikaid. Suhteline niiskus maakeldris kõigub 75–95% vahel, erinevad juurikad vajavad erinevat olustikku, aga see on optimaalseim.

Vee tõrjumiseks keldrisse pääsul kujundatakse vastavalt pinnast ja vajadusel tehakse drenaažid, samuti on vajalik ehitada katusele hüdroisolatsioon, mis takistaks vihma- ja sulavee sattumist keldrisse. Seinte niiskusisoleerimist maakeldri puhul enamasti ei tehta. Kui aga juhtub, et keldriõhk on liiga kuiv, siis kastetakse keldripõrandat.

Kui suur maakelder ehitada

See sõltub otsesest vajadusest ja sellest, mida keldris hoitakse. Kui selles hoitakse palju õunu ja kartuleid, siis tuleks nende hoiukohad vaheseinaga eraldada, sest õunad toodavad etüleeni, mis ei mõju kartulitele ja paljudele juurikatele hästi. Harilikult on tarvis siiski vaid ühte hoiuruumi ja tuulekoda ning sisekõrguseks üle kahe meetri ei ole vaja pingutada, sedagi vaid käiguteele.

Maakeldri ehitusmaterjali puhul tuleks arvestada, et pinnasega kokkupuutuv puitmaterjal pehkib kiiresti. Sooladega immutatud puitu võiks kasutada tarindites, millega juurikad otseselt kokku ei puutu. Säilitussalved ja -kastid peaksid aga olema täiesti töötlemata puidust. Puit, mis on pintseldatud erinevate puidutöötlusainetega, peaks aga olema maakeldri sisemuses täiesti välistatud, seda saab kasutada ainult välisosade kaitsmiseks.

Ole valmis maakeldrit kasutama ja hooldama

Kui rajad omale maakeldri, siis ole valmis seda ka kasutama ja hooldama. Iga kelder käitub erinevalt ja oma keldri käitumist saab kenasti jälgida. Selleks varu omale keldrisse termomeeter ja niiskusmõõdik. Nähes pinnase iseloomu, saad säilitustingimusi maksimaalselt ära kasutada, kui kelder ei käitu päris nii, nagu vaja, on selles valitsevaid tingimusi võimalik natuke muuta, kasutamise seisukohalt on aga kõige olulisemad puhtus ja õhuvahetus. Ajapikku kujuneb välja ka see, kui tihti sa keldrist juurikad kööki tood. Mõni pere toob sealt nädalaks vajamineva, mõni käib harvemini, mõni tihemini.

Maakelder on kõige soojem sügisel ja enne sügisest kasutuselevõttu tuleks keldrit tuulutada. Selleks hoia uksi lahti jahedamate ilmadega ja jäta need lahti ka ööseks. Külmade tulles vähendatakse sellist tuulutamist järk-järgult. Kui juurikad juba keldris, jätkub tuulutus ventilatsiooniavade ja väljatõmbelõõri kaudu. Kevadel ava ventilatsioon pisut, liiga kiire tuulutama hakkamine toob keldrisse ülemäärast niiskust. Enne uue saagi keldrisse toomist tuleb kelder põhjalikult puhastada, tühjad kastid õue viia ja puhtaks teha, keldripõrand pesta.

Maakelder pakub ka palju silmailu igal aastaajal, talvel on kena vaadata lumme mattunud nõlvasid ja suvel hea imetleda tema peal õitsvaid taimi. Hoides keldriga tihedat sidet, on sul väga hea säilitusruum ja suur rõõm silmale.

Fotod: Revonia.ee

Allikas: käsiraamat „Maakelder”, Ehitame kirjastus