Ülevaade: moodsa kodu küttesüsteemid

Iga kuuga uusi rekordeid püstitavad elektrihinnad on viinud meid olukorda, kus maja ega suuremat korterit enam elektriradiaatori või õhksoojuspumbaga kütta pole mõtet. Õnneks leidub mitmeid säästlikke lahendusi, mis tarbivad elektrit oluliselt vähem ja aitavad seetõttu ka kulud madalamal hoida. Vaatame, millised on võimalused, kui on soov senised elektriradikad või gaasiküte millegi ökonoomsema vastu välja vahetada.

Maaküte

Paljude jaoks seostub maaküte kõige säästlikuma võimaliku kütteviisiga ja uued invertertehnoloogial maasoojuspumbad lubavad küttekuludelt säästa isegi kuni 80%. Konkreetne võiduprotsent on muidugi suhteline ja iga majapidamise puhul erinev, sest tootlust mõjutavaid faktoreid on mitmeid. Näiteks sõltub soojusjuhtivus isegi pinnasest ning on suur vahe, kas maja asub kuiva ja liivase maa peal või niiskel savisel pinnasel. Sellistest parameetritest sõltub ka kollektorite pikkus ja soetusmaksumus. Kui aga kõik suhtelised faktorid välja jätta, võib üldistatult siiski öelda, et need, kes on maakütte paigaldanud, on igal juhul oma investeeringuga plussi jäänud. Lisaks tasub teada, et maasoojuspumba kompressori eluiga võib ulatuda 30 aastani ja kollektortorudel maa sees isegi kuni 100 aastani. Seega ei ole kahtlust, et küttesüsteem end üsna pea ära tasub ja seda eriti praeguste elektrihindade juures.

Kuidas maasoojuspump töötab ja mis muudab selle lahenduse nii ökonoomseks? Maasoojuspumba tööpõhimõte seisneb maapinna ülemistesse kihtidesse salvestunud päikeseenergia ammutamises. Samas võib maapinna asemel kasutada soojusallikana ka põhjavett, mille temperatuur on aasta ringi 4–12 soojakraadi, mis on umbes sama, mis meetri sügavusel olevas maapinnas. Maapõues või põhjavees akumuleerunud soojusenergia saadakse enamikul juhtudel kätte pinnasesse paigaldatud plasttorustiku ehk horisontaalse maakollektori vahendusel. Samas saab soojusenergiat pinnasest ammutada ka muude meetoditega, nt energiakaevu, soojuspuuraugu või veekollektori abil. Konkreetne lahendus sõltub maja asukohast ja pinnasest.

Päris ilma võrgust elektrit kasutamata muidugi maaküte ei tööta. Maasoojuspump vajab soojusenergia pumpamiseks ja kompressori töös hoidmiseks elektrienergiat. Seda kulub aga võrreldes näiteks õhksoojuspumbaga äärmiselt vähe – kasutades 1 kWh elektrienergiat, suudab maasoojuspump toota kuni 5 kWh soojusenergiat.

Maasoojuspumba vaieldamatuks plussiks on madalamate kulude kõrval mugavus. Korraga saab soojaks nii toad kui ka tarbevee ning nutikas automaatika hoiab seadet töös iga ilmaga ega eelda kasutajalt erilisi tehnilisi teadmisi. Sooja vee saab suunata radiaatoritesse, kuid veelgi mugavam on vesipõrandakütte lahendus, kus soe vesi jookseb põrandakatte alt ja tagab kogu elamises meeldiva ja ühtlase temperatuuri. Samuti on võimalik soojuspumpa suviti hoopis jahutuse eesmärgil kasutada ning säästa suuri summasid konditsioneeride pealt.

Õhk-vesisoojuspump

Kui veel mõned aastad tagasi võis üsna raudkindlalt öelda, et maasoojuspump on ökonoomsem ja madalama elektritarbimisega kui õhk-vesisoojuspump, siis nüüd selline väide enam 100% paika ei pea. Uued õhk-vesisoojuspumbad on jõudnud oma tehnoloogias järgmisele tasemele ja on maaküttele täiesti arvestatavad konkurendid. Igal juhul võib öelda, et õhk-vesisoojuspumbaga küttesüsteem on kaasaegne, ökonoomne ja keskkonnasäästlik lahendus.

Üldiselt valitakse õhk-vesisoojuspump juhul, kui aed on juba haljastatud ja ei ole soovi maasoojuspumba kollektori torustiku jaoks hooviala üles kaevata. Kui maakütte puhul arvestatakse umbes 1 m² suuruse köetava pinna kohta 2,5–3,6 m² vaba pinda hoone ümber, siis õhk-vesisoojuspump ei vaja mitte mingisugust kaevamist – vaja on vaid mõne ruutmeetri suurust tehnoruumi ja õues paar ruutmeetrit pinda, kuhu väliagregaat paigaldada.

Kui maasoojuspump toodab soojuse maapinda salvestunud energia abil, siis õhk-vesisoojuspump ammutab energia välisõhust. Kasutades õhk-vesisoojuspumpa, saab 1 kW elektrienergiast keskmiselt 2–4 kW soojusenergiat.

Energiakandjaks siseruumides on, nagu seadme nimigi ütleb, vesi. Eelistatud küttesüsteemiks on kas põrandaküte või madalatemperatuurilised radiaatorid. Sarnaselt maasoojuspumbaga toodab õhk-vesisoojuspump sooja tarbevett, samuti on võimalik maja suvel jahutada.

Õhk-vesisoojuspumba kasuks räägib ka mõnevõrra soodsam soetusmaksumus. Miinuseks maakütte ees on aga see, et õhk-vesisoojuspump töötab kuni –20-kraadise külmaga. Käredama pakasega seade õhust ise enam energiat juurde ei tooda ja 100% energiast tuleb nüüd elektrimüüjalt.

Infrapunapaneelid

Ühe uudsema lahendusena kütteseadmete turul on saadaval infrapunakiirgusel toimivad küttepaneelid, mis lubavad olla võrreldes tavaliste elektriradikatega ligi 30% energiasäästlikumad. Paneelid on heaks lahenduseks näiteks korteris, kus õhk-vesi- või maasoojuspumba paigaldamine pole mõeldav. Aga miks mitte ka eramajas, kus on soov olemasolevad elektriradikad uuemate ja säästlikumate vastu vahetada.

Infrapunapaneelidel on elektriradiaatori ees veel mitmeid teisigi eeliseid – kui seinal asuv radikas hoiab temperatuuri toas üsnagi ebaühtlasena, siis infrapunakiirgusel toimiva seadmega soojeneb tuba ühtlaselt. Samuti jääb ära kärsatanud tolmu efekt, mis elektriradikate ja õhksoojuspumpadega paraku kaasneb. Küttepaneel ei tekita õhu liikumist ja seetõttu ei ringle õhus ka tolmu. Ka ei kuivata seade liigselt õhku, mis elektriküttega muidu probleemiks kipub olema.

Mida infrapunapaneel endast kujutab? Nii varem käsitletud soojuspumbad kui ka infrapunakütteseadmed kasutavad mõlemad elektrit, kuid töötavad täiesti erinevalt – infrapunaküte on otsene elektriküte, mis paigaldatakse lameda paneelina seinale või lakke ja elektrit võtab seade pistikupesa kaudu. Tegu on imeõhukese paneeliga, mis soojendab ruumi kauginfrapunakiirguse abil ja soojus jõuab ühtlaselt ruumi igasse otsa.

Kõige lihtsam viis selgitada infrapunakiirgusel toimiva küttelahenduse põhimõtet on katsuda päikselisel suvepäeval päikese poolt kuumaks köetud kivi. Sedalaadi küte põhineb kiirgussoojusel ja erinevalt tavapärasest küttest ei soojendata mitte ruumi õhku, vaid seinu, põrandat jt pindasid, mis loovad mõnusa ja naturaalse sisekliima.

Päikesepark elektril töötavate küttesüsteemide täienduseks

Kuigi maasoojuspump, õhk-vesisoojuspump ja infrapunakiirgusel põhinevad lahendused on säästlikud ja ökonoomsed, kasutavad nad oma tööks siiski elektrit. Paljud soojuspumbaomanikud, kes on muidu harjunud ülimadalate küttearvetega, said möödunud talvel harjumuspärasest kordades suuremad elektriarved. Kui elekter on pööraselt kallis ja ruutmeetreid on majas palju, ei päästa ka ainuüksi maaküte või õhk-vesisoojuspumba olemasolu arvete maksmisest. Kui on soov kulud nullilähedaseks viia, on nutikas kombineerida üht või teist soojuspumpa päikesepaneelidega.

Muidugi leidub skeptikuid, kes arvavad, et päikesepaneelid ei tasu end ära, sest päike paistab meil ju ainult suvel, kui elektrit peaaegu ei tarbitagi, ja muul ajal peavad päikesepaneelide omanikud ikkagi elektrit ostma. Selline arusaam on poolik tõde – jah, tõepoolest, suvel toodavad paneelid palju rohkem energiat kui muul ajal aastas ja seda on kümnetes kordades rohkem, kui ühel majapidamisel reaalselt vaja läheb. Asja konks seisneb selles, et päikselisematel kuudel, kui tekib tootmises ülejääk, saab selle müüa võrku ja kontole laekunud ettemaksu eest saab elektrit talvel tagasi osta. Majapidamistesse rajatud päikesepargid toimetavad üldiselt aga ilusti aprillist oktoobrini ja elektrimüüjast sõltutakse vaid viis kuud aastas ning tekkinud kulud kaetakse päikeselisel ajal tekkinud tuludega. Praegu on võimalik päikesepaneelide soetamiseks ja paigaldamiseks küsida toetust ka KredExilt, mis teeb soetusmaksumuse kohe 30% soodsamaks.

Traditsioonilised lahendused

Moodsa tehnoloogia taustal ei tasuks küttesüsteemina päris maha kanda ka vana head ahjukütet. Ka sellel võib moodsas majapidamises olla oma praktiline otstarve ja kaasaegne ahi ei eelda enam täiskohaga katlakütjaks olemist. Piirkondades, kus sügistormid võivad kaasa tuua mitmepäevaseid elektrikatkestusi, on traditsiooniline küttekolle asendamatu.

Ahiküte võib tunduda paljudele ebamugav ja aeganõudev, sest teatavasti tuleb ahju ise kütta. Vanemaid ahjusid isegi kaks korda päevas. Kui maaküte või õhk-soojuspump toimetavad nii märkamatult, et nende olemasolu võib peaaegu unustada ja isegi kuudeks või nädalateks reisile minna, siis ahjuga on tükk tööd alates puude ladumisest kuni tulekolde puhastamiseni.

Tänapäevased ahjud on õnneks ehitatud niivõrd kvaliteetselt, et ahjukütja elu on muutunud pisut mugavamaks – igapäevane puude tuppa tassimine jääb korraliku ahju puhul ära. Hea soojussalvestusega ahi või kaminahi võib püsida soe isegi paar-kolm päeva. Väiksemas majapidamises, kus maaküte või õhk-vesisoojuspump tundub liiga suure investeeringuna, võib kaasaegne ahi olla vägagi asjalikuks alternatiiviks.

Ahjudel-kaminahjudel on plusse veelgi. Kui radikad seinal kodu ei kaunista ja soojuspumpade seadmed peidetakse silma alt ära tehnoruumi, siis suure klaasuksega tulekolle on interjööris omaette väärtus. Elav tuli pakub sügistalvisel hooajal kindlasti teistsugust emotsiooni ning loob õdusa ja sooja atmosfääri.

Kuigi küttepuude hinnad on teinud viimase aastaga järsu hüppe, on ahiküte sellegipoolest üks soodsamaid lahendusi ja ahikütte omanikel on kahtlemata väiksem vajadus murelikult elektribörsil toimuvat jälgida.