Kes enne aastat 2019 jõudis Helsingi hotelli Torni külastada, teab, millest ma räägin. Mäletan, kui mõne aasta eest Disaininädala ajal sinna selle maja loomisega seotud staaride paraadi mõju all olles sattusin. Nõudis ikka väikest eneseületust sealt mitte kohe selg ees välja tagurdada. Minu meelest oli päriselt kuulsas tornibaaris diivanikattesse sigariotsaga põletatud auke ja kõik kuidagi kollakaks tõmbunud – ja need olid veel väikesed puudused.

Kui Jung & Jungi projekteeritud Torni 1931. aastal uksed avas, oli see oma 14 korrusega Helsingi kõrgeim – ja ka jäi selleks rohkem kui pooleks sajandiks. Seinad olid kaetud Soome kunstnike loominguga, avati mitu trendikat restorani ja viimase korruse juba legendina sündinud baar Ateljee, kust avanesid vaated Helsingi südalinnale, lahele ja saarestikule. Inimesed jalutasid hotellis kui mööda kunstigaleriid ja selle restoranidesse tunglesid ka kohalikud.

Torni baar Ateljee oli avamise ajal Helsingi esimene katusebaar.

Mõne aasta eest olid vaated aga jäänud ainsaks märkismiväärseks osaks hotellist.

Kui ma selle aasta aprillis Tallinki Megastari äriklassis Helsingi poole sõitsin, kahtlustasin seega igati põhjendatult, et see jääbki mu linnapuhkuse kõige luksuslikumaks hetkeks. Sellel on omad põhjused, miks Tallinki ühe laeva nimi on MEGAstar, ja kahtlustan, et enamik neist on peidetud äriklassi lounge’i. Muuseas, maksab see edasi-tagasi reis vähem, kui maksis kunagi öö Torni võidunud hotellitoas. Algus oli ilus, aga edasi?

Šiki „pilvelõhkuja” tagasitulek

Kes ei riski, see šampanjat ei joo – selle diviisi all olin jälle kord teel Tornisse, mis mõni päev varem oli pärast kaks aastat kestnud täielikku renoveerimist lõpuks taas uksed avanud. Ma tõesti hingasin kergendatult selle uksest sisse astudes – Torni oli tagasi kogu oma elegantsis, isegi säravamana kui sajandi eest. See hetk paitas mitte ainult silmi, vaid ka kõrvu – saabujaid tervitab hotelli koridorides kõlav soome helilooja Petri Alanko looming ja sealt edasi läheb veel paremaks.

Eriti tänuväärne muutus oli toimunud restoranides. Yrjönkatu ja Kalevankatu nurgal asuv restoran OR on veinibaar ja kaasaegne brasserii, mille muljet avaldav toorbaar pakub võimalust tellida kokalt lisaks à la carte-menüüle austreid, eelroogasid ja magustoite. Üks silmapaistvamaid muutusi oli aga toimunud hotelli tornis, uhke kuppellae all, kuhu vahepeal naabrusesse kolinud hotelli kuulus American Bar oli naasnud. Baari olid tagasi jõudnud mingil hetkel segastel asjaoludel alla võetud ja hotelli lattu unustatud Paavo Tynelli projekteeritud seinavalgustid. Soome disain, mis hotelli kunagi kuulsaks tegi, on tagasi!

American Bar. Hotell Torni, mis kerkis Helsingi südalinna 1931. aastal, muutis põhjalikult nii linna ilmet kui ka atmosfääri – pärast põhjalikku renoveerimist annab see jälle olulise panuse põhjanaabrite pealinnas mõnusa ja hedonistliku meeleolu loomisse.

Kümmekonna aasta eest ka maailma disainipealinna tiitlit kandud Helsingi silmapaistvamad uued interjöörid on praegu kummalise kokkusattumusena kõik seotud muljet avaldava ajalooga majades asuvate hotellidega. Kusjuures torkab silma, et meil ülistatud, ent pahatihti ikkagi säästuprojektina mõjuvast (ja mitte ainult mõjuvast) „Skandinaavia minimalismist” pole kusagil jälgegi.

Maailma stiilseim jaamahotell

Tornile sekundeerib Helsingi ühe arhitektuuripärli, Eliel Saarineni projekteeritud raudteejaama kunagises kontoritiivas eelmisel aastal uksed avanud ilmselt üks maailma šikimaid jaamahotelle Scandic Grand Central, kus pole samuti sellest kuulsast, ent paraku igavavõitu Skandinaavia minimalismist lõhnagi.

Grand Centrali koridor. Soome kõige pikem hotellikoridor – 159 meetrit – on kindlasti Grand Centralis ja see võrdus maja valmimise ajal raudteejaama perroonide pikkusega.

1919. aastal valminud Helsingi pearaudteejaama endises kontoritiivas asuva hotelli interjöör jääb truuks oma juugendi juurtele. Paabulinnud, peeglid, luksuslikud tapeedid, sügavsinine samet, keset päeva kamina ees tugitoolides logelevad külalised, kes soojadel päevadel kindlasti täidavad hotelli suure ja keset linnasaginat tõelise rahuoaasina mõjuva sisehoovi. Meeldejääv interjöör oma vaimukate detailide ja julge värvilahendusega on sisearhitekt Jaakko Puro looming (Puroplan). Lisaks kaasaegsele disainmööblile on interjööris mitmel pool Saarineni loodud originaalmööblit – seda näeb nii fuajees kui ka nõupidamiste ruumidesse sisse piiludes – ja mitmest eri kümnendist pärit valgusteid.

Kui ka eelistate mujal ööbida, siis baaris G või ilusa ilmaga hotelli hoovis peab ühe kokteilipeatuse kindlasti tegema! Aga mitte ainult seal! Neljakäigulised lõunad, mereannid, Prantsuse veinid – selline on pandeemiajärgne Helsingi elustiil, kui uskuda Grand Centralist mõnesaja meetri kaugusel asuvas Bistro Bardot’s keset tööpäeva avanevat vaadet. Laua sinna broneerisin tuttava soomlase soovitusel ikka mitu päeva ette, õhtusöögiks polnud mul aga mingit lootuski seda saada.

Bistro Bardot.

Soome sisearhitektuuribüroo Fyra – mille taga seisavad neli naist, kes ilmselgelt oskavad elada – loodud interjöör on isikupärane tõlgendus Prantsuse bistroost ja on kindlasti mõjutusi saanud juugendstiilis majast, milles see asub. Muuseas, nemad on ka Torni uuenenud restoranide ja baaride interjööride autorid, kuid Bardot’s said nad alustada tühjalt lehelt. Ajaloo hõngu lisamiseks on eksponeeritud vanad telliskiviseinad, neile sekundeerivad 1930ndatest pärit tumedad, pisut kõverad aknalauad ja -raamid ning seitsmekümnendatest inspireeritud tekstiilivalik, mis tähendab ennekõike velvetit. Toit on sama luksuslik kui interjöör.

Linnaruumi hedonistlik nägu

Süüa saab Helsingis hästi, seda peab tunnistama. Väga suure tõenäosusega on sel suvel Hietalahti turuplats koduks 16 linna restoranile, ülipopulaarsele suvisele ettevõtmisele, mis ülemöödunud aastal esimest korda Senati väljakul aset leidis, siis Kasarmitori väljakule kolis ja nüüd uut kohta otsib. Senati väljakule on selleks suveks planeeritud juba hulk muid üritusi ja Kasarmitoril käivad hooga renoveerimistööd, mis peavad kindlasti lõppema 24. augustiks, kui seal algab esimest korda toimuv uus üritus Design Helsinki (www.designhelsinki.com), Helsingi disaininädala ja sisustusmessi Habitare ühine kaasaegse disaini sündmus.

Seega kujuneb loodetavasti Hietalahti Helsingi südalinna restoranide ühiseks hiiglaslikuks suveterrassiks, mille suvemenüüdes on oluline koht jookidel, ent uue lemmiktoidukoha Helsingis leidsid sealt kahel eelmisel suvel endale nii taimetoidu, mereandide kui ka hea tänavatoidu austajad. Nii kohalikud kui ka vähesed kahel möödunud suvel linna külastanud turistid avastavad end nendelt väljakutelt istumas ja šampanjat joomas rohkem kui ühe korra.

Bulevardi tänava lõpus asuvas Hietalahti turuhoones on täiesti fantastiline valik restorane niikuinii, suur suvine restoranide pop-up teeks sellest linna gurmee-elu südame.

Juba klassika: Amos Rex ja Oodi

Tõeliste arhitektuuri- ja disainifännide jaoks peituvad kõik uued elamused vist tõepoolest hotellides ja restoranides, aga kes ka enne pandeemiat pikalt Helsingisse ei sattunud – või ei jõudnud ära seista Amos Rexi mitmetunnist piletijärjekorda –, leiab tegevust muidugi rohkem, kui pakuvad magamine, söömine ja pikad rattasõidud mööda linna.

Amos Rexi avamise ajal sosistati, et suuresti maa all asuv muuseum ongi kõige huvitavam väljastpoolt, selle „katusele” ronides. Muusemi katuseks on linnaväljak, kust tundlatena sirutuvad välja ulmefilmilikud katuseaknad. Võimalus selle väite tõelevastavust kontrollida on sel suvel igaühel endal, sest piletijärjekorrad on müstiliselt kadunud ja näitust võib nautida uhkes üksinduses. Sama ei saa öelda „katuse” kohta, kus elu käib täistuuridel ja mida piiravad välikohvikud on kindlasti linna populaarseimate hulgas. Samuti on nüüd juba üsna rahulikult võimalik ringi jalutada Oodis, Helsingi kuulsas raamatukogus, kus paljud inimesed käivad muidugi ka raamatuid laenutamas, aga märkimisväärne hulk õmbleb, prindib 3D-printeriga ehteid või teeb bändiproovi.

Puu-Vallila – väike aedlinn metropoli südames

Jalgratturisõbralikus Helsingis tasub suvisel päeval südalinnast ja tuntud kohtades pisut kaugemale vändata. Helsingi maamärkidest ja moodsast arhitektuurist sootuks teistsuguseid arhitektuurielamusi pakub kesklinnast paari kilomeetri kaugusel asuv Puu-Vallila asum.

Möödunud sajandi alguses oli Helsingis teravaks probleemiks eluasemete nappus. Lahenduse leidmiseks moodustati spetsiaalne komisjon, mis pidi rajama töölistele elamukvartalid kesklinna lähedusse.

Esimeseks selliseks, mis komisjoni töö tulemusena valmis, oli Puu-Vallila puitmajarajoon: maa jagati kruntideks 1908. aastal ja esimene ehitusetapp valmis aastatel 1910–1913. Linnaarhitekt Karl Hård af Segerstad koostas komisjoni tellimusel Vallila puitelamute näidisplaani – projekt sai inspiratsiooni sarnastest Rootsi ja Saksamaa töölisasumitest.

Vaatamata aluseks olnud tüüpprojektile kujundati Vallila majad ikkagi individuaalselt. Üldilme jäi sellegipoolest ühtlane, mille musternäide on siiani muutumatuna säilinud Vallilantie tänav. Tänu toonasele ratsionalistlikule lähenemisele arhitektuurile on majad lihtsad, kuid neis on tabatud aedlinna võlu.

Ent Vallila valmistas linnale pettumuse. Kuigi piirkond oli mõeldud töötajatele ideaalsete kodude rajamiseks, elasid pered jätkuvalt kitsastes ühetoalistes korterites. Aja jooksul piirkonna väärtustamine vähenes ja 1940. aastatest 1970. aastateni tõusis korduvalt päevakorda ala ümberkujundamine.

1970. aastatel asusid elanikud oma linnaosa kaitsma, sest inimesed olid teadvustamas puitarhitektuuri väärtust ja sooviks oli säilitada puitmajad, mis nüüdseks oluliselt suuremaks kasvanud Helsingis asuvad praeguste arusaamade järgi mitte enam äärelinnas, vaid pigem kesklinnas.

Vallila võeti 1980. aastal kaitse alla ja alustati selle hoonete renoveerimisega. Renoveerimisprojekt pälvis 1990. aastal Europa Nostra aumärgi. Lopsakad aiad ja teadlikult kaasajastatud elamud on muutnud linnaosa atraktiivseks oaasiks keset kivilinna.

Puu-Vallila

  • Artikkel ilmus ajakirja Disain, interjöör & arhitektuur suvenumbris. Telli ajakiri endale SIIT, leiad selle ka müügilettidelt.