Hiljaaegu panin kokku video, mis pilt oli alguses ja kuidas asjad ajaga muutunud on. Eks see nii on, et enne läheb ikka koledamaks ja siis ilusaks (loodame).
Täpselt kolm kuud olen oma uue kodu võtmeid hoida saanud ja arusaadavalt on mu prioriteediks siseruumid, et saaks ikka kärmelt sisse kolitud ja ma tegelikult olen üliõnnelik, sest kõik on läinud kiirelt ja ludinal. Eriti kiirelt käis kõik toruvärk. Tuleval kevadel plaanisin keskenduda aiatöödele, sest just kevadel neid ju ometigi tehakse. Ma ei tea, kui palju teie oma üleaedsete hoovidesse vahite, mina ei vahi, sest see on nende kodu. Nende püha koht. Ja midaiganes nad seal teevad, pole minu asi. Kuna elan paarismajas, on mul seina taga naabrid. Korteri-vibe. See pole aga üldse halb asi, sest nad on noored, asjalikud ja igati toredad. Vahel jääb isegi töö tegemata, sest tore on muljetada, rääkida ja suhelda. Küll on nad lõputuna näiva freesimise ja töömeeste palvega neile kümnetes liitrites vett anda, vatti saanud. Üsna tüütu, kui midagi kogu aeg pläriseb, omavahel ei saa rääkida ja vahel põristab keegi ka keset laupäeva. Keegi pole vingunud. Ja tegelt milleks vingudagi, kui teistmoodi remonti teha nagunii ei saa. Mis see annaks?! Inimesed üldjuhul ikka mõistavad, et see teema pole igavene ja asjad saavad tehtud ja elu läheb vanamoodi edasi. Selles osas on mul ikka väga vedanud. Paraku pole naabreid ainult üks majatäis.
