Õhutemperatuur on rikkaliku saagi üks tähtsamaid eeltingimusi. Tomatite õitsemisel peaks õhutemperatuur olema vahemikus +18...+28 kraadi, sest just taolisel soojusel toimub tomatitaimede tolmlemine kõige hõlpsamini. Lisaks sellele tuleb silmas pidada, et tomatite kasvatamiseks kasutatav kasvuhoone oleks hästi tuulutatav. Tomatite kasvuhoones kasvatamine ei tähenda sugugi seda, et nad vajaksid ohtralt niisket õhku, suisa vastupidi. Taimed kasvavad tunduvalt paremini, kui kasvuhoone küljed, uks või mingi pilu on lahti ning värske õhk ringleb ööpäev läbi. Niiske õhk soodustab halvaloomuliste seente ning muude haiguste vohamist. Isegi siis, kui väljas vihma sajab, ei passiks kasvuhoonet täielikult sulgeda, vaid uks /aknad tuleks õhu ringlemiseks praokile jätta.

Kolme jala kõrguseni kasvanud tomatitaimede alumised lehed tuleb ära võtta, sest sageli hakkavad haigused just alumistel lehtel arenema. Päike paistab alumistele lehtedele minimaalselt peale,seevastu niiskust saavad nad kõige rohkem, seepärast ongi alumised lehed haigustele kõige vastuvõtlikumad. Eeltoodu tõttu tulebki tomatitaimede alumised lehed küljest ära kitkuda. Seejuures on oluline, et tomatitaimede stabiilse kasvu tagamiseks toetuksid need maasse torgatud tugivarrastele/pulkadele.


Peale vastava temperatuuri ja õhuringluse tagamise ei saa mööda ka kastmisest. Tomatid on kastmise suhtes vägagi pirtsakad. Tomatitaimedele ei meeldi ülemäärane niiskus ega kuivus. Igaühel on isesugused kastmiskogemused, aga paljud soovitavad tomatitaimi just õitsemise ajal ohtrasti kasta, vastasel korral võib tekkida õiemädanik. Suuremaks kasvanud taimi võib juba harvemini kasta, aga ülepäeva tuleb seda ikkagi teha. Kastmisel pole oluline mitte ainult sagedus, vaid ka vee temperatuur. Kastmiseks ei tohi kasutada otse kaevust võetud jääkülma kaevuvett, see peab olema soe, ca +20 kraadi. Kuumadel suvepäevadel tuleb eriti silmas pidada, et taimed ära ei närbuks, et tomatitaimedel oleks piisavalt niiskust. Tomatite ebaregulaarsel kastmisel on need mitmesugustele haigustele tunduvalt vastuvõtlikumad.

Kastmisel on oluline seegi, kuidas vesi taimele satub. Kasta tuleks mitte ülalt (siis saavad lehedki märjaks), vaid ainult juurte juurest, sel viisil kaitstakse taime ülemäärase niiskuse eest. Tomateid on soovitav kasta tasahaaval, et taime juurtele korraga palju vett ei valguks. Kui taimi on palju, siis tuleb kasta tasahaaval ja järjekuti, seejärel uuesti otsast peale alustades. Kindlasti tuleks silmas pidada, et ühele taimele ei kallataks korraga poolt ämbrit vett. Kastmise järel on soovitav mulda kobestada, et niiskus ühtlaselt pinnasesse imbuks ega soodustaks haiguste teket.


Külgvõsud tuleb ära murda,vastasel korral pole head saaki loota, aga seda tuleb teha siis, kui need on veel väikesed (külgvõsud tuleb ära murda, kui on 5-7 cm pikkuseks kasvanud. Peavars (peavõsu) kasvab ja moodustab uusi hargnenud õisikuvarsi, millel arenevad õied. Esimese varre all olev võsu on külgvõsu.

Kindlasti ei tasu unustada mineraalväetisi ja põllurammu. Sõnnikuga ei tasuks liialdada, mineraalväetist võiks vähestes kogustes lisada iga kastmiskorra ajal. Haiguste levikut aitavad ära hoida kaaliumit sisaldavad väetised, aga igal tomatisordil on väljakujunenud vastupidavus mitmesuguste haiguste suhtes.

Basiilik, sibul, murulauk tõrjuvad kahjureid, seepärast kasvatatakse neid tomatite läheduses.