Mõni köök lausa nõuab köögisaart ja iseenesest on see väga praktiline mööbliese kodudes, kus söögituba asub köögist eraldi, aga köögis oleks ikkagi soov vahel millelegi nõjatuda või korraks maha istuda, et kiire kohv ja võileib teha. Kui peres elab kaks inimest, pole ju sellepärast mõtet omada söögilauda nii köögis kui ka söögitoas, kus juba suurema seltskonnaga külaliste seltsis õhtusööke nautida. Lisaks sellele, et köögisaar täidab pisikese söögilaua funktsiooni, saab sinna mahutada päris hulga potte-panne ja muud köögikraami, mille jaoks pole pinda mitte kunagi ülearu.

Vanast kummutist tehtud köögisaar

Siinse projekti algelemendiks sai üks kasutatud pruuni värvi puidust lakitud kummut, mida unustasin suures pealehakkamise tuhinas isegi pildistada. Sääraseid kasutatud kummuteid leiab 200-300 euroga netioksjonitelt, taaskasutuspoodidest või vanavarast. See servant pärineb Old Europe antiigi- ja vanavarapoest, kus jagub neid enamasti lademetes igas mõõdus. Kiire arvutus ütleb, et kui kummutile liita otsa veel köögimööbliga sobituv töötasapinna soetamise kulu, värvikulu ja mõningate töövahendite soetamine (liivapaber, rull, pintsel), võibki omapärase köögisaare kätte saada vaid mõnesaja euro eest, selle asemel, et maksta tuhandeid ja oodata pikki kuid. See köögisaareke valmis kahe päevaga.

Asjad, mida kummutist köögisaareks tegemisel vaja läheb miinus mõned tööriistad, kui tööpind ise mõõtu  lõigata ning mitte see juba mõõtu lõigatuna mõnest ehituspoest või tööpindu valmistavast ettevõttest tellida.

Esimesel päeval tuli kapp kõigepealt osadeks lahti võtta ja puhtaks pesta. Isegi kui kapp tundub silmale puhas ja ilus, on sinna tõenäoliselt ikka talletunud aastatega nähtamatu rasva- ja mustusekiht, mis on targem maha pesta - muidu on liivapaber kerge ummistuma ja lihvimine läheb pisut vaevalisemalt. Peale pesu tuleb kapil lasta ära kuivada ja peenemat sorti liivakaga teha kerge lihv, et värv hiljem pinnale paremini nakkuks. Peale lihvimist pesin kapi veelkord üle ja jätsin ööseks kuivama.

Enne kapi tuunimist tuleb sahtlid ja uksed eest ära võtta ning käepidemed eemaldada.

Teisel päeval, kui kapp kuiv, otsustasin igaks kümneks juhuks värvi alla ka veebaasil Otexi krunti panna, sest köögis teatavasti võib mööbel rohkem vatti saada ja värvipind olgu nii tugev kui võimalik. Kui krundikiht kuiv, sai asuda värvima - vaja läheb nii rulli kui pintslit. Esmalt on hea teha pintsliga konarlikumad kohad ning pärast rulliga suuremad pinnad ühtlaseks siluda.

Peale esimest krundikihti näeb kapp välja parajalt laiguline - aga see on täiesti normaalne.

Tagasein vajas enne värvimist ka pisut liistudega lappimist, et aastatega mööblisse tulnud pragusid ja suuri vahesid nende alla peita.

Mõned praod ja iluvead tulevad välja alles peale esimest värvikihti. Need said akrüüliga täidetud ja peale kuivamist taaskord üle värvitud.

Töö juures kasutasin ise Caparoli PU satin värvi, mis on vesialuseline, ei haise ning kuivab kiirelt andes sama tulemuse, mis kauem kuivav ja vängemalt haisev alküüdvärv. See värv on ka löögikindel ja hea kulumiskindlusega. Tooniks sai roosa, kuna köögi värvikombiatsiooniks oli roosa-roheline ja rohelise köögimööbli taustal tundus roosa põnevam valik.

Värvikihte on soovitav teha vähemalt kaks ning jätta nende vahele ka piisavalt kuivamisaega. Kui kapp on korralikult ära kuivanud ja tahenenud, siis võib furnituuri tagasi kruvida ja kapi kokku panna. Ise tegin seda igaks juhuks järgmisel päeval, et mitte värvi vigastada.

Et mitte käepidemeid värviga kokku mökerdada, eemaldatakse need enne värvimist ja pannakse tagasi, kui värv on mitte ainult puutekuiv, vaid juba päris korralikult kuiv. Ideaalis võiks selle tööga oodata järgmise päevani.

Kõige viimase asjana läks peale töötasapind. Iseenesest see detail vajalik pole, aga kuna köögis on palju toimetamist, on spetsiaalselt kööki mõeldud tööpind kindlasti vastupidavam kui kummuti enda pealmine plaat üle värvida või lakkida. Ja kui on soov köögisaar visuaalselt muu köögimööbliga üheks tervikuks siduda, on hea kasutada sama tööpinda.

Üks tööpinna serv jäi teadlikult pisut üle ääre, et sinna alla saaks tekitada paar istumiskohta.

Vanast kummutist tehtud köögisaar

Kokkuvõttes on tegu igati kasuliku projektiga - soodsalt ja mitte just kõige kontimurdvama vaevaga on võimalik saada kööki praktiline ja pilkupüüdev mööbliese, mille sarnast naljalt juba mujalt ei leia!