Elupuu ei kasva ilma hooleta - kuidas vältida taimede hukkumist esimestel kasvuaastatel

Elupuud on maastikukujunduses ühed armastatuimad igihaljad. Nendega saab võrreldes teiste põõsastega üsna kiirelt tiheda heki rajada ja oma krundil privaatsust luua. Kui teoorias tundub kõik lihtne, siis elupuu nõuab esimestel aastatel üsna palju hoolt. Vaatame lähemalt, kuidas valida taimi, milliseid nippe istutamisel silmas pidada ja kuidas elupuud esimesel kasvuaastal hooldada.

Elupuuheki rajamine algab sobivate elupuude valimisega. Neid igihaljaid, kuni 150 aastaseks elavaid põõsaid leidub maailmas120 erinevat liiki. Kuidas teada, millist liiki elupuu oma hekki valida? Eestis kasutatakse elupuuheki rajamisel tavaliselt ühte kahest – Brabanti või Smaragdi. Mõlemad neist on hea kasvuga, taluvad hästi pügamist ja kasvavad õigel hooldamisel ideaalseks hekiks.  Üldiselt soovitatakse siiski valida elupuuheki rajamiseks Brabant. Selle liigiga rajatud hekk on tihe ega paista läbi. Brabant on värvuselt veidi rohelisem kui seda on Smaragd. Brabanti iseloomustab lai võra, mis kannatab hästi vormi lõikamist. Brabantist elupuuhekki on võimalik lõigata kandiliseks.  Kui kandiline hekk ei ole päris see, mida koduhoovis näha soovitakse, siis tasub valida Smaragd. Seda on võimalik kasvatada vabakujulisena, sest Smaragd ei talu lõikamist nii hästi kui seda teeb Brabant ega kasva nii laiaks kui Brabant. Mõlemad neist on suhteliselt kiire kasvuga, visates aastas pikkust kuni 35cm. 

Mida taimede valikul silmas pidada?

Soodsa hinnaga pakutavad hekielupuu taimed on enamasti suhteliselt väikese juurekavaga. Kõige keerulisem variant on masinaga välja võetud ja pakitud taimed – seal ei ole jälgitud puu loomulikku juurekava suurust. Kõik on giljotiiniga ühesuguseks tehtud. Enamasti on sellised kuni meetrised taimed ja müügil eriti odava hinnaga.

Järgmine võimalus on käsitsi välja kaevatud taimed. Siin enamasti jälgitakse taime juurekava. Kui ikka põhiline juur on vasakul tugevam, kui paremal pool, siis kaevatakse ta ka seda nüanssi arvestades välja. Kuid iga kaevamine vigastab taime nii või teisiti ja tekitab taimel stressi.

Kõige tugevamad on potitaimed. Just sellised, mis on juba potis ka juurdunud. Seda saab kontrollida nii, et kui taim potist välja võtta, on pinnal näha heledaid narmasjuuri - siis on taim terve ja tugev ning hästi juurdunud.

Mullapalliga taimede puhul on soovitav neid enne istutamist mõne tunni kuni ööpäeva veeämbris leotada, et taim võimalikult palju vett endasse tõmbaks ja korvaks transpordi käigus kaotatud veevarud. Nii on suurem tõenäosus, et taim saab uues kasvukohas hästi hakkama.

Istutuskoha ettevalmistus

Elupuu võib kasvada savistel või soistel pinnastel, aga kõige eelistatum pinnas tema jaoks on turvas ja liiv. Taim armastab päikest ja valgust, aga samas võib lauspäike teda kuivatada. Soovitavalt tasub elupuu istutamiseks leida valgusküllane koht, kus pole tuuletõmbust ja otsest päikesevalgust.

Pika heki istutamiseks on kõige lihtsam kaevata u 50 cm sügavune ja 50 cm laiune kraav. Istutusaugud peavad olema vähemalt 10 cm igast küljest suuremad, kui on taime mullapall. Enamasti piisab 50 cm sügavusest ja samasuguse läbimõõduga august.  Savisel pinnasel peab olema istutusauk sügavam, et oleks võimalik taime alla tekitada korralik drenaaž. Enamasti istutatakse hekielupuud umbes 70 cm vahedega. Nii kulub paar aastat, et hekk saavutaks tiheda müüri kuju, aga taimedele jääb ka edaspidiseks piisavalt kasvuruumi.

Õige aeg kastmisega alustada on juba tühja istutusaugu juures. Valage igasse istutusauku vähemalt pool ämbrit vett, et maapind harjuks vett vastu võtma ja niiskus jõuaks sügavamale.

Istutusaegne väetamine

Järgmiseks on hea istutusaugu põhja panna istutusväetist, sügisväetist või aeglaselt lahustuvat väetist. See on vajalik selleks, et taimele oleks kohe juurdumise järgselt piisav toitainete varu olemas. Istutus- ja sügisväetis erineb universaalsest aiaväetisest selle poolest, et tal on suurem fosfori ja väiksem lämmastiku sisaldus. Aeglaselt lahustuv väetis on küll kompleksväetis, aga toitained muutuvad taimele kättesaadavaks alles paari nädala möödudes. Nii sobib ka see väga hästi istutusaegseks väetamiseks.

Väetise kiht tuleb katta kompostmulla või näiteks okaspuu mulla kihiga. See on oluline selleks, et väetis otse taime juurteni ei puutuks ja et juurtel oleks soovi oma mullapallist uude kasvukohta juuri ajada.

Istutamine

Juurepall on kaetud kas võrgu või kangaga. Tavaliselt on tegemist looduses laguneva materjaliga ja seda ei pea ümber ära võtma. Kui siiski tundub, et tahaks taime juured vabastada, siis peab olema väga ettevaatlik, et muld juurte ümbert ära ei pudiseks. Kõik traadi kinnitused tasuks eemaldada ja vabastada kangast sõlmed. Taim peab jääma umbes samale sügavusele, kui ta on varem kasvanud. Täitke mullapalli ümbrus tihedalt mullaga vajutades aeg-ajalt jalaga mulda taime ümber kinni.

Kõige viimasena tehakse kastmisvall. Ehk taim piiratakse madala (3-5 cm) mullavalliga, et kastmisvesi laiali ei valguks.

Peale istutamist

Juurdumata mullapalliga elupuud võib võrrelda lõikelillega. Ümberistutuse käigus on juured viga saanud ja enamasti on narmasjuured transpordi käigus hävinud. Taim ei saa ise maapinnast veel normaalselt vett kätte. Kättesaadav on ainult see niiskus, mis on istutusaugus olevas pehmes kompostmullas. Istutusjärgne kastmine peab olema väga korralik. Esiteks aitab vesi täita mullas leiduvad tühimikud ja teiseks annab see taimele märguande, et juured peavad arenema, sest kaugemal on ka vett ning toitaineid. Ühele taimele peab arvestama vähemalt 10 liitrit vett. Kuidas mõõta? Võta 10 liitrine ämber ja oma kastmisvoolik. 

Sellist 10 liitri veega kastmist tuleks teha iganädalaselt kuu jooksul peale istutamist. Vett võib piserdada ka sprinklerite abil. Tänu nendele ei kasta te ainult taime, aga uhute minema ka okastel oleva tolmu. Nii saab elupuu paremini hingata ja kasvab kiiremini. Iga kord peale kastmist kobestage tüve ümbruses olevat maad, aga mitte sügavamalt kui 10 cm.

Et elupuu ei talu pikalt põuda, tuleb teda esimeste aastate vältel eriti hoolsalt kasta ning edaspidiseks harjumuseks saagu see ka põua ajal. Elupuude aluse pinna niiskena hoidmiseks sobib hästi multš. See hoiab lisaks niiskusele ka (umb)rohu kasvu elupuude all tagasi. Lubja taseme tõstmiseks mullas tasub elupuid kord aastas lubjaga väetada. 

Lisaks meeldib elupuudele pügamine. Seda on vaja teha kevadel enne pungade puhkemist. Taime peab igal juhul pügama. Kui kasvatate elupuudest hekki on pügada vaja sanitaarsetel eesmärkidel. Kui te kaunistate teeääri või alleesid, kohendage võrseid ilu eesmärgil. Puukroon kujundage siis kui taim on kasvanud teile vajaliku suuruseni.

Kärbi taimi teravate kääridega, et vältida võrsete välja kasvamist ja sälkude tekkimist. Mõned elupuud nõuavad pügamist igal aastal, samal ajal kui teised vajavad pidevat tipu korrigeerimist. Kui pügate sageli, pidage meeles: taim nõrgeneb kui lõigata võrsetest maha rohkem kui ⅓.

Kuigi algajale elupuuomanikule on siin nüansse palju, mida meeles pidada, ei võta elupuu istutamine ja hooldamine tegelikult kuigi palju aega ning teeb aia väga ilusaks. Seepärast on soovitav elupuid istutada nii pea kui võimalik ning mitte lükata tööd väga hilisesse suvesse ega sügisesse, kui puu enam korralikult juurduda ei jõua.

Allikad: Juhani puukool, K-Rauta