Segasummakodu remondiblogi | Tule pilve pealt alla, sellist asja nagu säästuremont pole olemas!
Iga esmakordne koduomanik aastal 2022 on täielikult laostunud, ent sügaval (hästi sügaval) südames õnnelik. Nii minagi. Ja kui see koduomanik pole remonttööde osas kõige taibukam (jälle mina), võib tunduda, et iga ette võetud asjaga kaasneb see vana hea “aga”. Remondi ilu ja valu teen värske majaomanikuna läbi mina oma segasummakodus, kus nii palju kui võimalik, panen käe külge ise, püüdes saavutada seda, et iga detail ses majas on eklektiline, eristuv, värvikirev ja 100% mina. Ja seda võimalikult soodsaid lahendusi leides.
Lühidalt, ostsin 50 aastat vana maja, mida soovunelmas elades üsna ideaalseks pidasin. Mis seal siis on? Stagneerunud mööbel majast välja peksta, seinad tapeediga üle ja saan paari nädalaga sissegi kolida. Tundus mõnus, ideaalnegi lausa. Unistasin Boråstapeteri mustrilistest ja värvidest pakatavatest tapeetidest ja sellest kaifist, mida tapeetides tunnen. Jah, ebapopulaarne arvamus, et tapeetida on äge, aga mulle mõjub terapeutiliselt. Ka kõik muu, mis puudutab siseviimistlust. Tunnen, et tahan ise teha võimalikult palju ja muudkui õppida-õppida-õppida. Minu suureks boonuseks isetegemise osas on muidugi see, et ma ei aja perfektsust taga. Mulle piisab ainuüksi teadmisest, et ma ise oma kätega tegin. Seepärast ei ole ma end kunagi ette kujutanud elamas tuttuues majas. Mis sest, et uue maja ehitamine on nähtavasti odavam lõbu kui vana maja üles vuntsimine. See poleks lihtsalt minulik.
Maja ise on ca 180 m2, kahekorruseline, all veel täissuuruses keldergi ja täpselt paras hoov. Esimesel korrusel on väike garderoobilaadne ruum, esik, WC, sahvriga köök, elutuba ja üks pisike tuba. Teisel korrusel tualett ja vannituba ja neli magamistuba. Nüüd küll kolm, sest väikeste laste emana arvasin, et lastetuba võiks esialgu pigem suur olla ja lõhkusin seina vahelt maha. Hiljem, kui peaks tekkima soov oma isiklike tubade järele, on alati võimalus üle koridori lipata ja end eraldi tubadesse sättida.
Keldris on katlaruum, garaaž, moosikelder, üks niisama-ruum ja sauna eesruum. Jah, ainult sauna eesruum, sest tegemist on paarismajaga ja esialgu oli saun kasutamiseks mõeldud mõlema maja elanikele. Kui naabrid vahetusid, pandi kinni ka vahepealne uks, seega saun, näeme tulevikus!
Esialgne plaan oli elamiskõlblikuks teha elutuba ja väike tuba allkorrusel. Kuna akendevahetuseks ressursse napib, otsustasin olemasolevatelt akendelt vana värvi eemaldada ja lihvida, sest tegelikult on puitaknad armsad ja aknalauadki neil parajalt suured. Soojapidavusest pole mõtet rääkida. Seinad freesitud, uued juhtmed veetud, pahteldatud, tapeeditud. Ainult mööbel sisse vaja tuua ja saabki elada! Ei...
Nagu oli arvata, tõmbas esimene talgupäev heade ja töökate sõprade seltsis mu pilvepiirilt alla ja tuli leppida tõsiasjaga, et sellist asja nagu säästuremont paraku olemas ei ole. Kööki laiali lammutades selgus, et kahe kihi linoleumi ja ühe kihi papi all ei elutse mitte betoon, vaid mingisugune pudi. Tuli peast pühkida kujutelm sellest, kuidas ülieluägedal tapeedil paiknevad kuldseks võõbatud vanad malmradikad ja leppida sellega, et kui põrandad üles võtta, oleks mõistlik ka juba põrandakütte teed minna.
See on elementaarne, et uuendatud saab kogu elektrijuhtmestik ja torud. Nende tööde kogumaksumusest ma ei taha rääkidagi, sellele järgneks lihtsalt aastaid kestev nutukramp. Frustreeriv on muidugi ka see, et tahaks ju ise teha, aga paljude asjade puhul saab takistuseks see, et isegi, kui võiks vaadata lademetes YouTube’ist õpetusvideoid ja teoorias endale asja selgeks teha, jääb lihtsalt jõust puudu. Nii ma siis mõtlen, et heakene küll, sellega ma ise hakkama ei saa, tuleb kutsuda professionaal. Telefoni teel on kõik ikka paljulubavad: “Teeme ära, muidugi teeme!” Kohale jõudes ja töömahtu hinnates tuleb aga teadmine, et kellegi 50 aastat vana tööd on ikka üpris piinarikas uuendama hakata ja ebaledes minnakse kaduma nii, et neid pole ca 3000-pealises väikelinnas enam mitte kunagi näha. Tõsi ta on, ehitusalal tööpuudust ju pole ja kui on seda vabadust valida mõni lihtsam keika, valiksin isegi! Tänase seisuga üritan ma aga Monty Pythoni kuulsa stseeni eeskujul asjade helgemat külge näha ja tunda rõõmu sellest, et mul on pädev elektrik ja inimene, kes uuendab terve maja torustiku ja laotab esimesele korrusele põrandakütte. Ja muidugi need südame värvi sõbrad, kes aitavad nõu ja jõuga. Kui suuremad tööd tehtud saab, tuleb hakata prioritiseerima, et milleta ma elada saan, sest teadagi - kõike korraga ei saa. Ja ei peagi saama, sest kui töö saaks otsa, oleks elu lihtsalt liiga igav. Õnneks harjub inimene kõigega, seega üritan pinge maha raputada ja järgida hea sõbranna filosoofiat: “Vaatab jooksvalt!”
Kutsun teid siis endaga sellele retkele kaasa - õpetage ja targutage, imestage ja naerge, aga ma arvan, et see teekond saab olema nii piinarikas, et see on kirjeldamatult mõnus!
