Nippe rooside kasvatamiseks — kuidas valida kasvukohta, istutada ja hooldada?
Aiaroose saab aeda istutada terve suve vältel maikuust augusti lõpuni. Hurmavalt lõhnava roosiaia saamiseks ei piisa aga ainult istiku juhuslikus kohas mulda pistmisest. Päikselembeline roos on nõudlik taim nii valguse kui ka pinnase suhtes ja selleks, et ta teid õitemerega tänaks, tasub järgida mõningaid põhitõdesid — loe lähemalt, milliseid!
Kuidas valida õiget kasvukohta?
Roosid on suured päikesearmastajad. Koht, kuhu päike paistab alla kuue tunni päevas, ei sobi rooside kasvatamiseks. Võimaluse korral tuleks vältida rooside paigutamist nii, et nad ei saa varahommikust päikest. Nende tervisele mõjub soodalt, kui öine kaste kiiresti ära kuivab. Kuna roos on väga esinduslik, aga samas ka pretensioonikas lill, ei ole soovitav teda istutada ka püsilillepeenrasse — kui, siis tuleks hoolikalt mõelda konkreetse sordi sobivusele ümbritseva taimestikuga arvestades nii tema kasvukõrgust, laiust, värvi kui ka mullastiku väetamist, sest teadupärast on roos ka väga „näljane” taim. Rooside ja püsililledega ühes peenras mängmist soovitaks pigem juba kogemustega roosikasvatajale, kes tunneb kasvatavate sortide eripärasid.
Roosid vajavad kergelt happelist ja üsna viljakat mulda. Nad ei arene lahjas, liivases pinnases. Liivast või savist maad saab parandada kui segada pinnasesse küllaldaselt kasvuturvast või kompostmulda. Ka plink, savine ja märg muld ei meeldi roosidele. Kindlasti ei ole neile vastuvõetav põhjavee kõrge seis ega vähegi pikaajalisem kevadine üleujutus. Istutuskoha ettevalmistamine toimub samuti, nagu puudel-põõsastel. Liigniiske pinnas tuleb korraliku drenaaži abil kuivendada, kehva pinnase puhul tuleb kaevata suurem auk, mille põhja panna kõdunevaid komponente (käärinud sõnnik, lehed, oksarisu, köögijäätmed). Roosid, nagu teisedki taimed, ei talu pealetilkuvat räästavett. Nad ei edene, kui peavad konkureerima suurte puude juurtega (kased, vahtrad jne.).
Mida tasub teada rooside istutamisest?
Roose istutatakse peenardele tihedusega 5-6 tk ruutmeetrile. Murusse võiks istutada jõulisemaid põõsasroose, väänroose või pargiroose. Vahed peaksid sellisel juhul olema parajad muruniidukiga sõitmiseks. Parim istutamise aeg on siis, kui tõsisemate öökülmade oht on möödas. Liiga madal temperatuur võib kahjustada rooside lehti. Külmakahjustustest taastumiseks kulub vähemalt kuu aega. Potis kasvavaid roose võib istutada kogu suve.
Eestis turustatakse roose harilikult istutatuna üsna väikestesse kiletorudesse. Kevadiseks istutusajaks on nad kasvuhoones hoituna jõudnud endale kasvatada suured lehed ja paljudel on õiepungadki peal. Järjest enam hakkab müügile jõudma vanemaid roosiistikuid, mis on ühe aastaringi suuremas potis kasvanud. Paljasjuursetel roosidel peaksid olema kuni 30 cm pikkused eelmise aasta võrsed, mille tippudes on paisumas kergelt roosakad pungad. Alumised pungad on veel üsna väikesed ja rohelised. Juurestik peab roosiistikutel olema ühtlaselt arenenud. Selliseid istikuid võib istutada kohe, kui maa on sedavõrd sula, et saab istutusauke kaevata. Öökülma nad ei karda.
Potiroose istutatakse täpselt nii, nagu eespool toodud kirjelduses potiistikuid. Paljasjuurseid roose pannakse maha, nagu paljasjuurseid põõsaidki. Ainus oluline erinevus on selles, et roosid istutatakse sügavamale. Juurekaelast pisut ülevalpool asuv pookekoht peab jääma 5 cm sügavusele mulla alla. Niiviisi istutatud roosil võib käre külm võrsed ära võtta, mulla alla jäänud uinuvatest pungadest sirgub kevade edenedes uus ja kena põõsas. Pookekoha tunneb kergesti ära — see on selline ümar või piklik mügar, mis siledal võrsel hästi silma hakkab. Kui pookekoha ümber on seotud side, siis tuleb see ettevaatlikult eemaldada.
Noori roose tuleks peale istutamist keskpäeval piserdada ja kui muld kuivama kipub, siis õhtuti kastma. Esimesel aastal ei tasuks lasta õitel kaua õilmitseda. Roosibeebi ülesanne on kasvada, mitte ennast õitsemisega ära kurnata. Kui lõikate mõned päevad õitsenud õied ära, siis ei tule roosil pähe mõtet hakata seemneid kasvatama.
Mida tasub teada rooside väetamisest?
Kui aeda on õnnistatud toitainerikka mullaga, piisab aasta jooksul vaid kahest väetamisest: mai ja juuli alguses. Kui muld on toitainevaene, vajab roos nelja väetamist - esimest vahetult peale talvekattest vabastamist lämmastikväetisega, teist ca. kaks nädalat peale esimest ja siis võib anda ka kasvuaasta komposti (kui sügisel ei antud); kolmas väetamine tuleks ette võtta juuli alguses ja neljas ehk sügisväetamine tuleks teha augusti esimeses pooles. Oktoobris, kui on saabunud püsivad öised miiniskraadid, kaetakse roositaimed turbaga.
Millised kahjurid ja haigused roose ohustavad?
Tüütumad ja levinumad kahjurid on roosil lehetäi ja kedriklest. Roosil pesitsevad lehetäid on rohekad väiksed putukad, kes ilmuvad noortele roosinuppudele kevadsuvel ja paljunevad väga kiiresti. Lehetäid imevad taimemahla ja põhjustavad sellega võrsete moondumist. Lehetäid eritavad mesikastet, mis omakorda kutsub kohale tüütuid herilasi ja on soodsaks pinnaseks seenhaiguste levikul. Tõrjeks võib kasutada rohelist seepi või spetsiaalseid lehetäide tõrjeks mõeldud vahendeid. Kui lehetäidest on suhteliselt lihtne vabaneda, siis kedriklest on hoopis teine tegelane, mis paneb roosilehed kahjustuste tõttu kuivam aja maha pudenema. Kedriklest on imeväike ämblikulaadne lest, kes tegutseb esialgu lehe alaküljel. Ära tunneb nad imepisikeste beeži värvi täppide järgi. Kedrilest levib peamiselt põuastel kuumadel suvedel. Tõrjeks sobib roosilehtede sage niisutamine, aga ka kaubandusest leitavad taimekaitsevahendid. Haigustest kimbutab roosi enim jahukaste. Levikut soodustab põud ja suur temperatuuri kõikumine. Sümptomid ilmnevad peamiselt vanematel sortidel ja alates juulist. Esmalt haigestuvad ülemised noored lehed, õienupud ja selle all olev kaela osa, edasi levib keskmistele lehtedele – tunnuseks valkjas jahune kirme. Ebajahukaste kahjustab roose suve II poolel. Noortele lehtedele ja võrsetele ilmuvad purpursed või punakaspruunid laigud (tõrjevahendiks on sobiv nt Previcur). Roosi-tahmlaiksus levib alates juuli algusest kuni septembrini. Alumised lehed muutuvad kollaseks ja neile ilmuvad suured mustad täpid. Algab lehtede kiire varisemine. Juba tekkinud sümptoimeid on väga raske ravida ja targem on tegeleda ennetusega, piserdades roose spetsiaalsete taimekaitsevahenditega. Roosi-koorepõletiku korral ilmnevad varakevadel talvekatte all olnud väänrooside ja vanadel põõsasrooside võrsetel pruunid või punakaspruunid laigud. Haigestunud kohad tasub kindlasti välja lõigata ja hävitada. Uuematel peenraroosidel esineb haigust harva.
