AIAHOOLIKU BLOGI | Otsad kokku – tagasivaade hooajale 2018
Isegi veearve ei tulnud hoolimata mitmeid kuid kuival olnud kaevust nii hirmus kui kartsin. Ja milline sügis! Soe ja pikk ja oi kui värviline!
Aia osas on tegelikult päris palju, millega rahul olla. Ja vähetähtis pole ka see, et sügisesse to-do-listi on jäänud vaid üks rida — kuldnokkadele uue pesakasti üles sättimine. Kummalisel kombel on kõik muud olulised sügistööd tehtud saanud ja mis mitte väheoluline, on saanud tehtud mõnuga!
Väga rahul olen ka selle aasta kasvuhoonesaagiga ja tundub, et lõpuks olen lemmikud tomatisordid paika saanud ja suuremaid katsetusi enam (ilmselt) ette ei võta. Kõige varasemate valmijate osas pöördun Betaluxi juurde tagasi, teised ikka nii vara valmis ei saa. Betaluxil on küll pisut vintske nahk, aga varane valmimine kompenseerib selle kuhjaga. Kaks selle aasta uut katsetust jäävad samuti püsikülalisteks. “Пасхальное яйцо” ehk “Lihavõttemuna” oma toredalt triibuliste viljadega meeldis väga — vahva välimusega, maitsev ja üliviljakas. Samuti tõestas end “Piennolo del Vesuvio”, mis täitsa kogemata end mu kasvuhoonesse pressis. Tegu on tõepoolest erakordselt hästi säiliva tomatiga, ilmselt saan neid veel päris pikalt hommikuti võileivale lõikuda. Vanadest olijatest jäävad nimekirja edasi pisikeste viljadega ampsutomat “Mandat” ning mõnus mahlane ja magus rohekaskollane “Green Zebra”. Nimekirjast kukub välja “Terma”. Pikemalt saab tomatikokkuvõttet lugeda siit.
Ka muus suhupistetavas oli viljakas aasta. Eriti suurt rõõmu tegi mulle pampel, kes oli marjadest lausa lookas ja tahaks neid praegugi edasi kasvatada, kuid ilmataat paneb vist siiski juba käe ette. Pampel on üldse üks igati tore tegelane, lisaks mõnusatele hapudele ja mahlastele marjadele on tal erakordselt kaunid õied. Maasikaid oli samuti sel aastal erakordselt palju ja nad maitsesid erakordselt head. Ja ploom tekitas ootamatu uputuse, kevadel ei paistnud õisi ollagi, kuid järsku hakkas puu otsas viljadega tihedaks minema.
Kuigi jah, tuleb tunnistada, et kõige osas siiski nii hästi ei läinud. Vaarikaid sain vaid mõned peotäied, naabri elupuuhekk lämmatab neid halastamatult. Selles osas sai ette võetud tõsisem päästeoperatsioon, kärpisin nii kõrgusesse kui laiusesse kasvavat hekki omalt poolt nii palju kui sain (ilmselt hakkas ka naabril seepeale pisut kripeldama, sest esimest korda võttis ta ka ise tõsisema pügamise ette) ning turgutasin vaarikatealust komposti ja nüüd ka sügisväetisega. Lisaks tegin aia teise otsa vaarikatele ühe peenrajupi juurde, kuhu mõned parema maitsega sordid üle kolisin. Paar kollast vaarikat tõin neile seltsiks. Eks näe, ehk on järgmisel aastal saak jälle parem. Kirsiks tordil aga sai tänu sellele köögi akna taha üks tore peenar, kus leidsid koha ka paar uut õitsvat lemmikut.
Ja kui jutt juba uutele lemmikutele läks, siis ka neid tuli aeda üsna mitu (nii nagu ikka). Üks, kelle imetlemist ma kuidagi lõpetada ei suuda, on nõgeselehine vesikanep “Chocolate”. Sellist värvi lehti annab ikka otsida ja kui teised taimed on tänaseks oma kaubandusliku välimuse suuresti juba kaotanud, siis tema on endiselt täies ilus.
Lisaks sellele olin lõpuks ometi nii tubli, et kraapisin värava kõrvalt peenrast välja kivirikud, kes seal sugugi mitte kasvada ei tahtnud ning asendasin need mägisibulatega ja olen väga rahul! Loodetavasti nemad ka. Ja uskumatul kombel (ja olude sunnil — muidu poleks kaks uut õitsejat kuidagi end kuskile ära mahutada suutnud) tegin korda ka naabri aeda ääristava suvaliselt murus vongelnud lillede rea ja nii leidsid endale sobiva paiga ka üks tore valge, aga natuke ka sinakaslilla floks ja uhke mandžuuria naistenõges “Manchu Blue”, mis mõlemad end imelisest Helga taimeaiast vaat et ise autosse pressisid. Paljud tulijad on muidugi ka sellised, mis oma täit ilu ehk alles järgmisel hooajal näitavad — Nõrga talust pärit kummaline floks “Blind Lion” ja päevaliilia “Black Arrowhead” ning imelisest Asu talust hangitud päevaliiliate liigid. Ohh, ja uue päevaliiliate peenra tegin ma ju ema abil, havi käsul samuti. Küll ma olen tubli!
Foto: Mandžuuria naistenõges “Manchu Blue”, aed-leeklill “Flame Blue”, aed-päevaliilia “Black Arrowhead” ja üks kaunis punase õiega päevaliilia Asu talu aias
Foto: Mägisibulad
Ja kuna ilm oli nii lahke, jagus mõnusaid elamusi ka väljaspool oma aeda. Sai metsas liblikaid imetletud ning teisi kauneid aedu külastatud, sealhulgas ka eelmainitud Nõrga talu ja Asu talu, mis paiknevad teineteisest vaid mõne kilomeetri kaugusel (ning mida mõlemat kõigil aiahoolikutel kindlasti külastada tasub).
Oh, tundub, et sellest aia-aastast võiks seekord heietama jäädagi. Mõnusaid hetki ja mälestusi on nii palju! Ja selles osas on see blogi pidamine ikka üdini tore — kõigest jääb märk maha ja hiljem hea meenutada ja positusi tagasi sirvida. Ja veel on tore see, et kuna hooaeg oli nii pikk ja päikeseline, siis nüüd pole isegi kahju, et ta läbi saama hakkab, vaid hing on talveks valmis. Ma juba pisut ootan kõike seda kohevat valget lund ja toas kamina ees tukkumist. Kui tihaste järgi ennustada, siis peaks tulema üks mõnusalt krõbe ja külm talv, sest sulissõprade nälg on sel sügisel erakordselt suur.
Tundub, et siin ongi paslik koht selleks hooajaks otsad kokku tõmmata. Mõned viimased klõpsud veel ja uute postitusteni järgmisel hooajal!
Mõned valged kaunitarid:
Ja mõned roosad…
Pisut ka helelillat…
Ja sügavat violetset…
Mõned sulelised sõbrad…
… ja veel mõned toredad tiivulised …
Ja lõpetuseks — üldse mitte väheoluline — minu aia tegelik perenaine, ülemaednik ja superviisor Greta!
Hääd talvepuhkust head aiahoolikud ja rohenäpud!
