AIAHOOLIKU BLOGI | Imetabane kohtumine metsateel, õieteraapia ja metsik maasikasuvi
Ma ei tea, kas tänada selles metsikut kuivust ja vahepealset pikka kuumaperioodi, kuid nii vinget maasikasaaki pole minu aed kunagi varem andnud. Mammud on suured, mahlased ja oi-oi kui maitsvad! Ma pole muidu just kõige suurem maasikafänn ja poest või turult ma endale maasikaid ostma ei kipu, kuid oma aia mari maitseb alati hea. Ja muidugi armastan ma neid suviseid marjatiiru hommikuid – kohvivesi keema, hommikumantel selga ning äratuseks paar magusat mammu põske. Parim viis päevale mõnus start anda!
Ja tore on see, et tänu kuumadele-kuivadele ilmadele pole ka tigusid ja nälkjaid (või kui siis mõned üksikud), kes marjad auguliseks uuristaksid. Suleliste maasikavaraste peletamiseks ripub peenra vahel CD, mis nööri otsas kiikudes ja helkides maiad tiivulised eemale ehmatab. Toimib hästi!
Hetkel domineerivad üldse aias punased toonid. Kui maasikapeenras särab erepunane, siis püsikupeenar seal kõrval uhkeldab sel aastal peamiselt veinipunase varjundites. Tasakaalustamiseks pisut valgeid tupse vahel.
Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis sinna on vahepeal kaks veinipunast pinnakatjat lisaks tekkinud, sest turgutasin end pärast üht pisut kurbade uudistega täidetud päeva aiandi(te)s käiguga ja loomulikult sai auto pagasiruum servani ilu täis. Tõeliselt toredad leiud seekord! Täidisõieline bakoopa (südajas suutera), roos “Chrystal Palace”, paar kirinõgest ja veel üks faasseni naistenõges aeda lisaks. Alumisel pildil näha oleva toreda tumeda pinnakatja nimi aga jõudis juba ununeda. Kes teab, võib teadmist jagada.
Ja selle turgutamisega kaasnes veel üks ootamatu boonus. Üks väga pikalt oodatud kohtumine. Kuna paar taime, mida soovisin, asusid keset Eestimaad Elise aiandi Retla puukoolis, siis otsustasin ühendada meeldiva meeldivaga: minna taimedele järgi ning teha enne vihmade tulekut üks mõnus päikeseline suvise Eestimaa tiir. Vaikselt tiksus kuklas tagamõte, et ehk õnnestub jätkata eelmisel aastal pooleli jäänud liblika(foto)jahti ning kohtuda suure kiirgliblikaga, keda eelmine aasta esimest korda vilksamisi küll silmata õnnestus, kuid pildile püüda ja pikemalt imetleda mitte. Tegemist on Euroopa ühe kaunima päevaliblikaga, kelle uhkete tumedate tiibade pealiskülg valguse murdumisel siresiniselt sillerdab. Seetõttu võtsin enne Retlat ette ühe pikema jupi metsadevahelisi kruusateid. Mõtlesin veel endamisi, et kas ikka tasub, ega loodus nii tellimise peale ju tavaliselt soovitut näita. Ja et auto saab üleni tolmuseks. Ja et mulle tegelikult väga ei meeldi palava päevaga pikalt mööda augulisi kruusateid loksuda. Ja siis nägin esimest suurt liblikat. Ja siis teist. Ja siis kolmandat. Ja nad kõik olid kiirgliblikad!!! Ise ka ei uskunud. Vähe on õnneks vaja!
Veetsin seal metsateel liblikaid imetledes ja pildile püüdes terve tunni. Tegelikult pidin heale jäädvustusele juba peaaegu et käega lööma, sest ega need uhked härrad end liiga kergesti just pildile püüda ei lase (tiivad kiirgavad vaid isastel liblikatel). Kuni viimaks leidsin ühe, kellele oli metsavana piisavalt modelliannet andnud ja kes oli rõõmuga nõus kaamera ees kenitlema (olgu, olgu, tegelikult oli ta teepealt lihtsalt piisavalt maitsva raipelaigu leidnud ega raatsinud sellelt lahkuda ka siis, kui kaameraga üsna lähedale trügisin).
Fotod 2x: Suur-kiirgliblikas
Kiirgliblikatele lisaks jäid kaamera ette veel paar kaunistiiba. Tuleb taaskord tunnistada, et Eestimaa looduses ikka jagub imetlemist!
Foto: Suur-pärlmuttertäpik
Foto: Rohusilmik
Liblikad vaadeldud, Retlast taimed auto peale korjatud ning teepeal pisut keha kinnitatud, oligi aeg auto nina taas kodupoole pöörata, et õhtul veel oma aia värve (ja elanikke) ja olemist nautida.
Täna ladistab akna taga vihma ja nii ongi hästi, aed saab kenasti kastetud. Kaev jõudis vahepeal uuesti tühjaks saada, nüüd ehk mõneks ajaks jagub taas.
LOE LISAKS:
