Vanade korstnapitside puhul tuleb vältida nende varisemisohtlikuks muutumist. Mõranenud ja viltu vajunud korstnad on eriti ohtlikud tugeva tuule korral. Korstnakivide pinna murenemist põhjustavad nii äärmuslikud olud kui ka vale hooldus.
Kuna korstnapits asub kõrgel, on selle seisukorda üsna raske kindlaks teha. Siiski võiks seda teha iga 2-3 aasta tagant. Lisaks korstnapitsle on oluline kontrollida ka korstna ja katuse ühenduskohta, korstna pööningul paikneva osa kui ka lõõride seisundit.

Niiskus lõõrides

Niiskuse tekkepõhjusi on mitmeid. Hüdroisolatsiooni viga korstna ja katusekatte ühenduspiirkonnas ehk katkine korstnakrae. Ebapiisav ventilatsioon, külmad lõõrid.
Kõikide kütuste põletamine tekitab veeauru. Liialt külmades lõõrides see kondenseerub ning segunedes teiste põlemise kõrvalproduktidega, moodustab tõrva ja happeid. Selle tagajärjel võivad nii seina sise- kui ka välispindadele tekkida pruunid laigud ning voolav tõrv võib pressida end lõõri ja vuukide vahelt välja.
Sellisel juhul tuleb külma õhuga kokku puutuv pööningul asuv korstnaosa vooderdada sobiva mittepõleva soojusisolatsiooni materjaliga.
Kui küttekollet ei kasutata hooajaliselt, tuleks korsten talveks kinni katta, hoidmaks lõõride märgumist ja jäätumist. Oluline on jätta katte ja korstna vahele tuulutuspragu.
Kui korsten on aktiivses kasutuses, ent ikkagi niiske, tuleks välja uurida, kas miski pole lõõri ummistanud ja tõmmet halvendanud.

Kui korsten on olnud niiske (kütmata) pikema perioodi vältel, võivad nõgi ja happed sööbida lõõri seestpoolt katvasse mördipinda ning halvimal juhul tungivad mürgised vingugaasid ka eluruumidesse.
Lõõrisisese mördi halvast seisundist annab tunnistust plekiline ja liialt kuum korstnajalg hoones sees ning mõranenud korstnapits väljas.
Puidu põlemisel ei lahku kogu suits korstna kaudu, vaid osa sellest jahtub ning muutub tahkeks, tekib nõgi. See söövitab lõõrikive.
Allikas: Muinsuskaitseamet
Kuidas küttekolded efektiivsemaks muuta, loe siit.