Kontorilaua otsimine oli aga paras seiklus omaette. Kaubanduses eeldatakse, et kõikide kirjutuslauad on üsna ühte masti — kas klassikalised koolilapsele mõeldud lauad või siis liialt ametlikud.

Mina tahtsin aga midagi lihtsat ja mängulist, midagi arhitektilaua laadset. Õnneks meenus peagi, et olin lasknud Rene perel meile juba mitu aastat tagasi kirjutuslauajalad osta. Ikeast. Ja need ootasid oma uut elu keldripimeduses.

Siis hakkas kiire. Rene oli sunnitud mingi lauaplaadi välja mõtlema ja selle kõik kokku komplekteerima. Minu järjekordse Itaalia reisi ajal saigi see kõik teoks ja mu rõõm oli üüratu, kui tagasi jõudes eest selle leidsin! Lõpuks on mul oma kirjutuslaud, kus saab joonistada ja sodida ja õmmelda ja arvutis olla ja kodukontorit mängida.

Ja polnudki ju rohkemat vaja, kui paari IKEA lauajalga ning euroalusest alles jäänud puitu. Aksessuaarideks pisut purke, mis kuuma liimiga kokku panna ning rohkelt kunstitarbeid! Seinale üks korktahvel, üks valge tahvel, kuhu markeriga meeldetuletusi kirjutada ja midagi veel lisaks! Nüüd on see koht, kuhu töö kutsub juba iseenesest ja mis aeg-ajalt tavapärase kontori kõrval nii kodune ja hubane tundub!