Niisuguse karmivõitu hinnangu tingib asjaolu, et müügi korral on omanikul igati asjakohane soov saada tagasi ka vähemalt osa rahast, mis on sellise kalli remondi alla pandud. See tähendab, et antud korter on tavapärasest sama piirkonna renoveeritud korterist oluliselt kallim, võisteldes pakkumishinnalt korteriga uues majas. Ja kuigi teemakohaseid kortereid on ka müüdud, ei saa selle õnnega enamik pakkujaid siiski arvestada. Miks?

Esiteks, nagu juba öeldud, võistleb säärane korter oma hinnalt uue elamispinnaga. Ostuhuvilisel tekib küsimus, milleks osta näiliselt uhkem korter vanemasse paneelmajja, mille kommunaalkulud on tihti remondifondi ja laenude tõttu kõrged, kui sama raha eest saab täiesti uute kommunikatsioonide ja moodsamate planeeringutega korteri.

Teiseks, Musta-, Lasna- ja muud „-mäed“ ning sarnased linnaosad on oma kindla hinna- ja kvaliteeditasemega, kus pole kunagi olnud luksuskortereid ning ostjaskond seda ei eeldagi. Nii minnaksegi neisse linnaosadesse otsima taskukohasemat elamispinda, mis kas vajab remonti või on juba lihtsalt, kuid kvaliteetselt renoveeritud.

Seega tasub paneelikasse oma disain- või luksuskodu rajades arvestada, et te ei pruugi leida ostjat, kes selle kõige eest on hiljem nõus täit raha välja käima. Endised magalad on osa meie elamufondist, neid tehakse korda ning pole mõtetki rääkida nende lammutamisest või getostumisest, kuid siiski tasub meeles pidada, et neisse majadesse ostjail on ehk teised rahalised võimalused, eelistused ning luksuskorterite otsijad nõukogude-aegseid paneelmaju tõenäoliselt ei vaatagi.