Kui vahepeal tundus, et kogu Eesti voolab Tallinna kokku, siis koos pandeemiaga hakkas midagi muutuma, paljudele meenus lapsepõlv või suvitamine kuskil puust alevis või hoopiski rannakülas ja isegi keset talve hakati otsima võimalusi „juurte juurde” minemiseks.

Üksiti on trend iseloomulik praegusele nostalgitsevale ajale: kogutakse vanu nõusid, tehakse käsitööd, kantakse uhkusega vanaemade kleite. Kinnisvaraturul on nostalgitsemise ja üldise elujärje paranemise käigus toimunud viimase aasta-pooleteisega korralik hinnatõus, ning seni kõrvalisteks ja vähetähtsateks loetud piirkonnad on ühtäkki muutunud huvitavateks. Kellel ei ole nostalgilist lapsepõlve tagasiminemise kohta, see vaatab avatud silmadega ringi ja otsib midagi, mis tõesti meeldib.

Korraliku sissetulekuga ja endaga hästi hakkamasaav pere ei taha ilmtingimata odavaimat kinnisvara, vaid hindab võimalust majja või korterisse kohe sisse kolida ja vähesed vajalikud tööd spetsialistide abiga või oma kätega ära teha. Mets, meri, jõgi, järv ja värske õhk on jätkuvalt tähtsad, aga veel tähtsam on võimalus pääseda soovi korral mugavalt liikuma. Sobiva koduni viib korralik tee ja sinna saab ka ühistranspordiga. Kuigi räägitakse „metsa sisse ära” kolimisest, peab lähikonnas olema arstipunkt, pakiautomaat, kauplus ja raamatukogu. Eestis on vahemaad õnneks küllalt väikesed, nii et 30 kilomeetri raadiuses kohalikust keskusest on täitsa hea elada.

Kolm linna, kus oleks äge elada

Kaks viimast aastat on siseturismi oluliselt soodustanud ja elavdanud ning tänu sellele on paljud avastanud Eestis enda jaoks täiesti uusi piirkondi, neisse armunud ning otsivad võimalust rajada sinna oma (teine) kodu.

Viljandi on mõnusa puhkamiskohana leidnud äramainimist isegi välismeedias, ent linn on viimastel aastatel nii jõudsalt arenenud, et seda võib nimetada Eesti üheks kõige põnevama aja- ja kultuurilooga paigaks. Lossimägedes uitamisest Viljandi Folgi ja renoveeritud teatrimajani, järvest ja skandaalsest Joala monumendist, ent ennekõike siiski mõnusast kogukonnast rääkimata — kõike jagub, kõik on käe-jala juures. Lastega peresid võiks Viljandi kasuks kallutada siinsete koolide kõva tase ja elukestev õppija võib kasvõi iga paari aasta tagant kolledžis uue eriala valida. Viljandi kinnisvaraturg on vähene, aga värvikas: kui näkkab, võib leida armsa elamise pitsiliste akendega puumajja või nn eestiaegsesse kivimajja, vanalinnas on pakkumisi vähem. Kõige lihtsam variant on pilk peale panna uusarendusele — osta, oota, kuni valmib, ja koli sisse. Liiga odavaid pakkumisi pole mõtet oodata, Viljandi läheb elu- ja töökeskkonnana järjest enam hinda.

Kuressaare täidab ka kõige eksootilisemad nõudmised: „meretagune asi”, kiiresti arenev, jahtsadama ja plaažiga, erinevate puhkamisvõimalustega ühtaegu ajalooline ja kaasaegne väikelinn. Kinnisvarapakkumisi on erinevaid: vanalinnas renoveeritakse järjest maju ja uusi elamuid ehitatakse hooga. Kuigi sügistalvisel hooajal näikse linn suikuvat unne, ei tunne kohalikud millestki puudust. On kino ja linnateater, spaad ja kohvikud ning unikaalne linna keskväljak, kus pidevalt midagi toimub. Uue kinnisvara hinnad on pealinnaga võrreldavad, sest ehitamine maksab ikka ühepalju ja saarel mõnikord rohkemgi, aga elamiskulud nõksu väiksemad. Auto omamine ei ole hädavajalik, väikeses linnas saab asjad aetud jalgrattaga ja Tallinna ning teiste suuremate linnadega on olemas bussiühendus. Kuressaares avati äsja uus riigigümnaasium, olemas on ametikool. Töökohtade valik Saaremaal on paraku kesine, pead olema ise ettevõtlik või kasutama kaugtöö võimalusi.

Sillamäe tõuseb lähikümnendil Eesti suvituslinnade tippu, sest on enamikule meist uus ja huvitav. Aastakümneid suletud linnast on nüüdseks suurettevõtjate ja eurorahade toel saanud tõeline Läänemere pärl, möödunud suvel võis uuel promenaadil igal sammul kuulda eri keeltes vaimustusväljendusi. Sillamäe kõige suurem väärtus on aga neoklassitsistlik linnasüda, 50ndatel ehitatud majad ja tänavavõrgustik, mida praegusel ajal nimetatakse vanalinnaks. Kel õnnestub leida mõni merevaatega ja tillukese rõduga korter neis majades, on õnnega koos. Uusarendusi on esialgu vähe ja kuna nõudlus korterite järele on suur, tõusevad kinnisvarahinnad püstloodis taevasse mitte enam aastatega, vaid nädalatega. Kui veel kevadel võis leida 20 000 euroga täitsa kobeda 2- või 3-toalise korteri „vanalinnas”, siis suve lõpus vaatab portaalidest vastu tühjus ja mõne üksiku pakkumise puhul kolmekordne hind. Kõige rohkem ostavad Sillamäele praegu kortereid eestlased, mille üle kohalikud vaid rõõmu tunnevad, sest on lootus, et seni peamiselt venekeelne keskkond aegapidi emakeelseks muutub.

Hea lugeja, kus sina elad ja kus sooviksid elada?

Lugu ilmus esimest korda erilehes Staatus (sügis 2021).