APPI, me ostsime maja | Remondi raskeim osa ehk millist värvi maja värvida?

Üllataval kombel on kogu maja renoveermise juures osutunud kõige keerulisemaks tööks fassaadivärvi valimine. Oleme maja võimalike värvikombinatsioonide üle pead murdnud juba ligemale kuu aega ning igapäevaselt kummitab peas dilemma — hall või kollane?

Meie maja, mis on ehitatud aastal 1903, on endise omaniku sõnul läbi aegade olnud kõige erinevamates toonides. Seda, milline ta oma püstitamise hetkel oli, ei mäleta ilmselt keegi ja kuna voodrit, aknapiirdeliiste ja muid detaile on vahepeal mitu korda vahetatud, siis pole võimalik ka algupärast versiooni tuvastada. Ja ega see ei ole ka kõige olulisem — usun, et värv peab ka endale meeldima ning ajalooliste värvisobivustega tasuks lihtsalt soliidne kompromiss leida.

Vanasti oli värvi valimine lihtne — saadaval olid vaid mõned üksikud toonid. Tänapäeval aga katsu mitme kümne tuhande tooni seast justnimelt see õige leida. Näiteks 20. sajandi alguse Tikkurila värvikaardil oli vaid kümme värvi. Muidugi sai neid sel ajalgi omavahel segada, aga värvivalik oli siiski kitsam. Meie oleme juba praeguseks oma maja peal nelja erinevat kollast ja kahte halli katsetanud ning pole seda kõige õigemat varjundit endiselt kätte saanud.

Foto: Tikkurila Unica fassaadivärvide kaart 20. sajandi algusest.

Marje Tammik oma raamatus “Värvid puitarhitektuuris” toob välja, et 20. sajandi esimeses kümnendis armastati kasutada rahulikke ja mahedaid ning tuhme ja murtud toone. Pehmete hallidega oli tavaks kombineerida kolmest põhivärvist (kollane, punane, sinine) segatud toone. Segavärvidena kasutati ja murtud violetseid ja jahedaid summutatud rohelisi. 1984. aastal ilmunud esimeses eestikeelses maalrikäsiraamatus soovitati kasutada fassaadi värvimisel kollaseid ookertoone, siennat, põletatud siennat, kroomikollast, uuspunast, Kasseli pruuni, põletatud ookrit, põletatud umbrat, koobaltsinist, ultramariini ning rohelise segamiseks indigot ja Berliini sinist. Samuti oli levinud tumedam punakaspruuni, mida tollal kutsuti surnupeaks. Niisiis ajalooliselt korrektne oleks kasutada maalähedasi ja looduslikke toone. Hetkel on maja kollane, aga pisut erksam, kui tollal tavaks. Iseenesest ei ole plaan toonitäpsusega just ajaloolist korrektsust taga ajada, aga tore on vana maja taastades teada, mida ja kuidas vanasti tehti ning sellest igal juhul inspiratsiooni ammutada.

Foto: Maja seisukord praegu enne värvimistöid

Elukaaslasega läks muidugi tuliseks vaidluseks — kas teha maja uuesti värske värviga sarnaseks kollaseks või siis proovida midagi rahulikumat ja värvida maja halliks. Hakkasime isegi maja värvima, üks kiuslikult ühest otsast kollaseks ja teine halliks, et näha, kumb siis parem jääb ja kas valitud kollase toon võiks sobida.

Kusjuures tuleb mainida, et toonid EI JÄÄ kunagi päris samad, kui värvikaardil. Rääkigu värvimüüjad, mis tahes. Ikka mõjutab seda, kuidas toon reaalselt välja hakkab nägema nii valgus, ümbritsev rohelus või muud faktorid. Aga ka ühtlases valguses värvikaarti majaga kõrvutades ei olnud tulemus päris 100% sama. Niisiis tasub enne värvimist teha kindlasti värviproov ja pigem maksta paari pisikese värvipurgi eest, kui hiljem kahetseda.

Kuna varasemalt on tavaks majade juures kasutada ka mitut tooni, siis mõtlesime, et ehk lõpetaks jagelemise ja teeks siis maja halliks ja aknaluugid kollaseks. Siin on Tikkurila programmis tehtud üks fotomanipulasioon, kus halli ei saanud päris õigeks halliks timmida, aga tulemus oleks midagi sellist (halli valiks veidike tumedama).

Variant 1.

Teine variant on värvida maja üleni halliks.

Variant 2.

Kolmas variant on valida praegusele kollasele võimalikult lähedane toon ja tehagi maja üleni kollaseks, nii nagu ta praegu on.

Variant 3.

Hea lugeja — avalda arvamust ja anna teada, milline valik nendest kolmest meeldib sulle kõige rohkem?