Võrreldes eelmiste aastate sama aja piltidega on õiteilu ikka märkimisväärselt vähe ja sidinat-suminat samuti. Ainult kerapriimulad on ilmast hoolimata hullumeelses hoos ja nii ahvatlevad, et suutsid isegi ühe kirju liblika poseerima meelitada.


Kui eelmises postituses õhkasin rõõmsalt, et võin varsti jalad seinale visata ja kogu töö abiaedniku hooleks jätta, siis päris nii hästi meil siin sellega ikka ei lähe. Selgub, et abiaednikul on aianduses kasutatavatest meetoditest minu omadest pisut erinevad arusaamad. Näiteks rabarberi kasvatamisest. Abiaednik on veendunud, et rabarber tuleb välja haududa ning ta on selles väga püüdlik, ega saa kuidagi aru, miks mina rabarberi peal istumist just parimaks meetodiks ei pea. Teine erimeelsus on meil lillede osas — mina olen siiani neid ilu pärast kasvatanud, aga abiaednik peab seda mõttetuks tilulilutsemiseks ning püüab kõik lilled ära süüa, sest mis kasu on aiast, kui seal kasvav kraam söödav ei ole. Tänu sellele on mul kenasti selge mürgistusinfo telefoninumber, et küsida, kas see, kui abiaednik pani nahka kaks märtsikellukese õit, on väga halb või väga-väga halb (märtsikellukesed on nimelt mürgised, õnneks selgus, et paarist õiest midagi väga hullu juhtuda ei tohiks). Vahel peab ta end vihmaussiks ja sööb mulda või komposti, aga mis ikka teha, ega keegi meist ei ole täiuslik, eksole.

Aga tegelikult on ikkagi midagi asjalikku ka tehtud siin vahepeal. Muru sai esimesest korda niidetud ja samblatõrjeks törtsu puutuhka. Tuhka läks ka pojengidele ja floksidele, et ennetada võimalikke taimehaigusi. Ja vahepealsete leebemate ilmadega sai üks suurem ettevõtmine ka kaelast ära — paika said uued peenrakastid ning sirgeks aetud marjapõõsaste äärne muruserv. Tööde käigus avastasin enda jaoks midagi täiesti uut — selle, kui pikad ja jämedad on rabarberi juurikad! Pilti unustasin ma suures tööhoos muidugi teha, aga need on ebareaalselt võimsad — käsivarre jämedused ja pikkused, andis ikka kasti mahutada!

Töö pooleli — PS! need supermarketite suured kotid on ülihea abivahend liigse haljastuskraami jäätmejaama transportimisel — peavad aastaid vastu ja on mugavad tassida ja jäätmejaamas tühjaks kallata.
Kastid paigas ja ootavad maitsetaimi, maasikaid, kuumaasikaid ja kes teab mida veel. Porgandid on juba külvatud, moonirida ka.

Eks lilleilu jagub (hoolimata abiaedniku pidurdamatust isust) ikka ka. Minu suureks rõõmuks ilmusid viimasel hetkel välja jaanuaris peenrasse pistetud ja pikisilmi oodatud krookused “Prince Claus”. Kartsin juba, et nad ei tulegi, sest kirjade järgi pidanuksid nad kõige varasemad olema, aga tulid hoopis viimastena. Panen neist kohe kolm pilti, sest nad on lihtsalt imearmsad!

Ka lumeroos pakub jätkuvalt silmarõõmu ja esimesed priimulad püüavad häbelikult jahedas ilmas päid tõsta ja palgeile värvi koguda.

Samas, kui õues kõik vindub, siis toas õue pääsu ootavad lilled on vastupidi järsku väga kannatamatuks muutunud. Pelargoon kukkus õitsema ja lembeliilia on tervelt kolm pikka õievart püsti ajanud.

Mõlemad tahaksid tegelikult juba õue värsket õhku hingama, aga praeguste temperatuuridega peab selle kiire asjaga siiski veidi veel ootama.

Pöidlad peos, et juba varsti-varsti hakkavad termomeetripügalad akna taga ülespoole pürgima!