Esimese korruse remont on peagi lõpusirgele jõudmas ning ees on veel vaid viimased jõupingutused köögis ja esikus. Esikusse on vaja ühte suurt lükandust, mille taha peita õhk-vesi soojuspumba boiler, kuid see projekt seisab eelarve taga, sest kevadel on pakilisemad tööd terrassi ehitus, lõkkeplatsi rajamine, maja värvimine ja suve teises pooles ehk ka saunamaja remont. Köögist on puudu veel üks aknaalune sahtlitega diivan, mille sisse potid-pannid ja muu köögikraam nutikalt ära mahutada. Diivani ja diivanipolstriga aitab üks tuttav restauraator, aga see projekt seisab veel tellitud kanga kohalejõudmise taga. Niisiis sai köögikraami ning ilusamate ilmade ja välitööde ootuses lahendatud öökapi mure ja nokitsetud pisut vanadest Lutheri toolide kallal.

Foto: Lutheri tool enne “totaalset muutumist”

Ilmselt on sellised Lutheri toolid igas vanas majas ning meilegi tulid need kaasavaraks koos maja ostuga. Midagi asjalikku me nendega teha ei osanud, sest söögituppa said valitud rotangist toolid. Pigem vedelesid need toolid koguaeg jalus ja ära visata neid ei raatsinud. Samal ajal oli suur puudus öökappidest ja mööblipoed kinni. Niisiis sai mõeldud, et ehk teeks nendest toolikestest ajutised öökapid, sest istme all olevale liistule tundus, et on mugav vineerist riiulike kinnitada ja tooli seljatoele valgusti paigaldada.

Toolid olid eelnevalt kaetud nõukaaegse pruuni värviga, mis tuli enne uut ülevärvimist liivapaberiga karestada. Seda tööd oli mugav teha aias. Enne ja peale karestamist on alati toolid hea korralikult üle pesta, sest iial ei tea, mis sete sinna aastakümnete jooksul kogunenud on. Kui jätta värvitav pind korralikult puhastamata ja karestamata, hakkab uus värvikiht lihtsalt ajapikku maha kooruma.

Kuna ehituspoodide külastus ei ole hetkel just kõige mugavam, siis sai tool tehtud öökapiks võimalikult käepäraste vahenditega. Kappi oli seisma jäänud peegli värvimisest üks Fusioni sinine värv ja kuigi parema meelega oleksime tahtnud valgeid öökappe, siis leppisime ka sinisega.

Kui toolid olid siniseks saanud ja ära kuivanud, oli aeg riiuli kallale asuda. Riiuli tarbeks sai tehtud eelnevalt papist šaboloonid ja selle järgi lõigatud välja vineerist riiuliplaat. Mõlema tooli puhul oli see pisut erineva mõõduga. Et riiulit oleks kergem edaspidi tolmust puhastuda ja vineer mängima ei hakkaks, siis sai see kindluse mõttes ka mesilasvahaga üle tõmmatud.

Riiuliplaati kuidagi ekstra kinnitama ei pidanudki. See sai valitud õige paksusega ning lõigatud nii täpselt, et toetus kenasti alumiste tooli jalgade ümber olevate liistude peale ega jäänud loksuma ega logisema.

Kokkuvõttes oli tegu imelihtsa ja soodsa projektiga. Aega läks selle jaoks vaid paar tundi ning tulemusega võib igati rahul olla. Maja renoveerides olen aru saanud, et kohe ei olegi mõtet osta igasse tuppa kõige vingemat mööblit ning siis eelarvega miinusesse joosta. Kui kulutusi on palju ja korraga on vaja kõike, siis võib mõne asja pealt kokku hoida ning kasutada seal, kus võimalik, ka ajutisi ja lihtsamaid lahendusi. Eks kunagi hiljem, kui olulisemad tööd on valmis ja kulutusi vähem, saab ka omale meelepärased öökapid valitud. Seniks teenivad need toolidest öökapid igati hästi ja ausalt, ning tekkinud riiulisse mahuvad ära nii telefonilaadijad kui ka raamatud.

Seina sai üks tore pildike — Leonhard Lapini graafiline leht “Autoportree Veenusena” aastast 1982. Selle teose pärast pidi autor käima ka KGB-s aru andmas, sest nõukogude kunstimaailma selline erootiline pildike ei sobinud mitte. Pisut kitšimaiguline see magamistuba lõpuks sai, aga 1903. aastal ehitatud puitmajaga see sobib. Alguses oli plaan teha väga minimalistlik kodu, aga ajalooga majja jõudsid kuidagi ikkagi ajalooga asjad, mustrid ja värvid.