Elutoa juures olid suuremateks kuluartikliteks ahju kaminaks ehitamine, seinte lubikrohvimine pilliroomatile ja 24 m2 põranda katmine õlitatud tammeparketiga. Mööblilt ja sisustuselt õnnestus üsna palju kokku hoida ja nii mõndagi ka ise ära teha. Kuna mõned kuud tagasi võtsime perre paar mänguhimulist kassipoega, siis unustasime kohe ära oma algsed soovid — ca 1500 eurose sametist diivani ja paarisajaeurosed (tk) söögitoolid. Mõtlesime, et seniks, kuni kassid juba suuremad ja laisemad on, otsime kogu sisustuse taaskasutusest. Seega läks mööblile peaaegu olematu summa — lukkudega eemaldatava villase kattega väga heas seisus diivan Norra taasukasutuspoest 50 euroga, kummut Facebooki grupist umbes sama hinnaga, lisaks suur männipuust pikendatav söögilaud 40 euroga (mille Uula õlilasuuriga pealt valgeks ja jalad mustaks õlitasime). Toolid ja diivanilaud on IKEA toodang, samuti ajakirjakapiks kohandatud kitsas kingakapp teleri all. Kogu elutoa sisustuse peale kulus seega vaid mõni sada eurot.

Kuidas ahjust sai kamin

Elutoa remondijärg seiskus pooleks aastaks ahju kaminaks ümberehitamise pärast, mis lisas ka eelarvesse lisakulutusi, kuna algselt seda plaanis teha ei olnud. Nüüdseks võib öelda, et olen vanast ahjust ümberehitatud kaminaga väga rahul, ning kamina ees istumisest on saanud pea et kohustuslik rituaal talviste õhtute veetmisel. Pottsepal kulus ümberehitamisel oma jagu aega, et ahjupotid lahti punuda ilma, et vanu ahjupotte vigastada. Lisaks tuli vanad soojamüüride lõõrid kinni müürida, sest ahju soojamüür jäi kööki, kuhu plaanisime köögimööbli panna. Kaminate-ahjude ümberehitusest ja taastamisest näeb pilte ühest vanemast blogipostitusest, mis asub SIIN. Kamina ees rohkem levinud pleki või klaasi asemel on kasutatud möödunud sajandi algusele omase mustriga kahhelplaati. Et maja pärineb 20. sajandi algusest, siis oleme püüdnud pisut ka ajastukohaseid detaile võimalusel sisse tuua.

Kuidas põrand muutus üheks suureks radiaatoriks

Kahjuks pidime loobuma vanast ja üllatavalt heas seisundis laudpõrandast, sest otsustasime õhk-vesi soojuspumba ja vesipõrandakütte kasuks. Pika otsimise peale jäi sõelale kaks laudpõrandat imiteeritavat laudparketti, üks valgest kuusest, teine hele tamm. Valge õlivahatatud kuuseparketi oleks pidanud tellima Soomest ja see oleks osutunud umbes poole kallimaks kui tammeparkett, mis on iseenesest palju tugevam ja vastupidavam. Hea hinnaga õlitatud laudparketi leidsime RM Stuudiost, ning betoonpõrandale sai ta liimitud põrandakütte sõbraliku liimiga. Vanast laudpõrandast oli küll kahju loobuda, aga seda jätta ei oleks saanud nii või naa — esimesel korrusel on korralik põranda soojustus ja põrandaküte üliolulised ja vesipõrandaküte on end igati õigustanud. Selle paigaldamisest ja Kredexi toetuse taotlemisest saab lugeda lähemalt vanemast blogipostitusest, mis asub SIIN.

Kuidas ukseavast sai “sektsioonkapp”

Kuna maja oli kunagi kasutusel mitme pere käes ja igal toal oli oma rentnik, siis on elamises ka väga palju uksi. Näiteks elutoast avaneb kööki kaks ust. Nii palju neid uksi meil vaja ei läinud ja ukseava arvelt soovisime juurde saada hoopis rohkem pinda kööki ja elutuppa.

Köögipoolsesse ukseavasse otsustasime osaliselt peita külmiku, sest köök on meil üsna kitsas ja muidu võtaks külmik enda alla liiga palju ruumi. Elutoa poolt tähendas see seega üsna kummalise vormiga “karpi” nurgas. See sai kujundatud omamoodi “sektsioonkapiks” — kus oleksid mõned riiulid ja koht telekale. Ehitasin puitkarkassi vana ukselengi külge ja peale läks puitvooder katteliistudega. Riiulid ja kandurid tegin puitkilbist ja reikast, värvisin üle valge õlivärviga ning lasin kruvidega seina.

Teised uksed, ukseavad-liistud ja lingid on kõik säilitatud ja taastatud, et säilitada vana maja hõngu nii palju kui võimalik. Rahaline võit ei olnud siin just märkimisväärne, arvestades sellega et värvikihtide mahavõtmine, pahteldamine, värvimine ja mõne sentimeetri jagu uste lühemaks lõikamine ja kohandamine tänu tõusnud betoonpõrandale nõudis oma jagu aega, kuid pigem sai otsustamisel määravaks visuaalne väärtus lõpptulemusel.

Kuidas vanast laest sai uus lagi

Suhteliselt levinud lahendus on vanemates maamajades soome papiga kaetud laed. Need tundusid natukene võõrad 1903 aastal ehitatud majas ning otsustasin need maha võtta vaatamata sellele, et kõik laed olid peaaegu ideaalses seisundis. Eemaldades laeliistud ja laekatteks kasutatud soome papi, tulid alt välja korralikust freesitud ja soonega puitlauast laed, nagu teisteski tubades. Vana lae lahtise värvi eemaldamine, naelaaukude pahteldamine, pragude vuukimine ning lae pesu koos kruntimise ja värvimisega võttis ilmselt sama palju aega, kui uue lae paigaldamine, aga kuna ma ei ole kipsi ega ripplagede austaja, siis muud varianti lihtsalt ei olnud. Järgmise sammuna tuli pinnapealsete punutud kangasuhtmete vedamine ja valgustite instaleerimine, ning kohati sai juhtmed ära peita laeliistude alla.

Seinad, krohv ja uus puitvooder

Arvatavasti on see ka paljude teiste vanade puitmajade eripära, et majad on alt laiemad ja ülalt kitsamad. Kui vanad tapeedikihid, roovitus, soome papp ja eelmise sajandi tuuletõkkeplaat said eemaldatud, sain loodiga pinnanihkeid kaardistada. Korraks hakkasin kahetsema et nii viltus seintelt mingigi 3 sentimeetrise tasapinna eemaldasin, sest üks levinuim variant oleks ju näiteks roovitada ja OSB või kipsplaadiga kõik seinad üle vooderdada, mis oleks veel lisanud oma 3,5 sentimeetrit juurde ja sealt edasi viimistleda. Otsustasin ajastutruu teed pidi minna ning väikese uurimistöö käigus sai ka valitud seinte viimistlus - lubikrohv ühekihilisele roomatile ja ühte seina puitvooder roovitusele. Kuna kamin on valge antiikkrohviga viimistletud, siis lubikrohvile läks ka valge lubivärv ja puitvoodrile valge õlibaasil lasuurvärv. Kuna betoonpõrand oli eelnevalt juba valatud koos juhtmetega, sai nad seinal õigesse kohta välja toodud kas roomati alt või puitvoodri tagant. Roomati kinnitamisel kulus ligi 10000 klambrit ja lubikrohvi pea kaks korda rohkem, kui algselt kalkuleerisin. Arvatavasti tänu sellele, et palkide vahed said enne suuremat krohvimist ilusasti ülekrohvitud ja liiga ebatasased süvendid krohviga plommitud. Lubikrohvimisest saab lugeda põhjalikumalt ühest varasemast positusest, mis asub SIIN.

Lõpetuseks veel üks tore pilt, kus on näha väljalõhutud köögipliiti ja elutuppa avanevat vaadet.

Pliidi asemel on nüüd köögimööbel ja kraanikauss. Köök on veel pooleli ja sellest saab ilmselt lugeda kuu-paari pärast.

Juba lähiajal saab aga lugeda renoveeritud magamistoast, mis sai pühade ajal kenasti ära lõpetatud ja mida sai lausa kaks korda tapeeditud, sest suvel paigaldatud õrn liivakarva tapeet mõjus ilma päikesevalguseta talvises ruumis kuidagi igavalt ja isegi süngelt. Sinna sai nüüd üks igavesti kirju ja kärts muster, aga sellest juba järgmises postituses!