Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on praegu avatud seni mahukaim Eesti disaini püsiväljapanek “Sissejuhatus Eesti disaini”, mis on omamoodi Eesti disaini aabitsaks. Muuseumi kolmanda korruse näitusesaalis näeb ligi 500 eset, kavandit või fotot enam kui 200 disainerilt või ettevõttelt möödunud sajandi algusest tänaseni, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all. Näitusega seoses toome ka lugejani Eesti disaini sissejuhatava “kursuse”, kus ei saa selgeks mitte ainult Eesti disaini ABC vaid ka XYZ.

B nagu Igor Balašov

Igor Balašov (s 1940) on metallikunstnik ja disainer, kelle looming on võrdselt oluline nii unikaalkunsti kui ka tootedisainina. Ta lõpetas riikliku kunstiinstituudi 1965. aastal. Ta töötas lühidalt nii enne õppima asumist kui ka vahetult peale seda (1965-1968) Tallinna Juveelitehases kunstnikuna. Tema tööde hulka kuulub sellest ajast mitmeid lauatarbeid, teiste seas kohvikannukomplekt, mis kingiti näiteks Urho Kaleva Kekkose visiidi ajal Soome presidendi delegatsioonile.

1968. aastal vahetas Balašov Juveelitehase tootmiskoondise Norma vastu, kus temast sai peakunstnik. Tal töötas seal aastakümneid, lahkudes sealt juba peadisaineri kohalt 1997. aastal.

Tema tööde hulka, mis said enamasti teoks koostöös suurema meeskonnaga (teiste seas H. Särekanno, I. Agur, A. Kärblane, K. Puustak, A. Suurväli jmt), kuulusid nii fotoaparaadi välklamp (1974) kui ka mitmed tuntud mänguasjad nagu mitmed erinevate funktsioonidega sõidukid, teiste seas mitmed isekallurid ja vormelid, aga ka legendaarsed kuukulgur (1973), pesumasin (1973), mängupüstol (1977) ja laste süntesaator Ele (1991).

Paralleelselt oli ta aktiivne ka unikaalteoste loojana näitustemaastikul. Tema unikaalloomingu seas on nii pannoosid, ehisvorme, ehted kui ka medaleid. Materjalidest on ta eelistanud valdavalt alumiiniumi, terast ja klaasi ning kasutanud oma töödes nii abstraktset kui ka figuraalset kujundikeelt.


LOE LISAKS: