Ajalooline suvemõisate ja sõjaväelinnaku piirkond muutub urbanistlikuks elukeskkonnaks
Kui palju Kristiine Citysse kerkivate Kindrali Majade puhul andnud ainest piirkonna ajalugu?
Indrek Tiigi: Tegelikult ärkas see piirkond ellu juba 17. sajandi keskpaigas, kui sinna rajati suvemõisad. Kogu Kristiine piirkond jäi ajaloolisest linna südamest välja ja karjamaade alla. Veelgi kaugemale jäi Nõmme ning vahepealne ala oli linnaliselt rahulik kuni teise maailmasõja järgselt hakati ehitama Mustamäed ja Õismäed. Sellega kasvasid kesklinn, Kristiine ja Nõmme kokku.
Hiljem, 20. sajandi alguses ehitatud kasarmud ning Tondi sõjaväelinnak on samuti osa selle piirkonna ajaloost, mil need ehitised moodustasid ühe osa Peeter Suure merekindluse hoonestusest. Linnastruktuur on välja kujunenud nii, et näeme neid kasarmuid täna nii Tondi tänava ääres kui ka Tammsaare tee poolses osas. See kasarmute ja sõjaväelinnaku loogika on hoidnud praeguse Kristiine City ala võrdlemisi tühjana. Näen väga positiivsena, et seda piirkonda on täna võimalik tervikuna vaadelda ja planeerida. See tähendab muuhulgas, et sinna on võimalik tuua konkreetset ja loogilist tänavavõrku ja kvartaalset ülesehitust. Euroopa pealinnades on üsna tavapärane, et linna tänavavõrgustik on juba välja kujunenud. Mitmete üksikute väikeste kruntide puhul on omane, et need saavad hoonestuse ning ühtset kvartali loogikat sellega ei kujune.
Kasarmud on osa piirkonnast ning kujunevad ülejäänud kvartaliga kaasa. Päris kasarmulikku arhitektuuri me küll kaasa ei võtnud, ent punast tellisetooni näeb ju ühe Kindrali Majade hoone puhul küll. Hoonete ehitamisel kasutame monteeritavaid raudbetoonpaneele, mis tuleneb selgelt tänapäevase betoonivalmistamise loogikast. Praktikas tähendab see, et betoonitehases valmistatakse seina ja vahelagede paneelid ning monteeritakse kokku.
Milline piirkond on Kristiine City täna?
Indrek Tiigi: Ma usun, et see on hästi mitmekesine piirkond. Ühele poole jääb Lilleküla väljakujunenud aladega, naabruskonnas on nii eramajad kui ka kortermaju. Samuti on läheduses vajalik infrastruktuur. Elukeskkonnana on see kindlasti mitmekülgne ja huvitav ala nii asukoha mõttes kui ka demograafiliselt — siin on nii uuemaid kui vanemaid elamuid ning näen seda paljusust loomuliku ja positiivsena. Kristiine City on linna asetuse mõttes keskmes, mistõttu on siit mugav ja lihtne igale poole liikuda. Nii jala, jalgratta-, auto- kui ühistranspordiga. Kusjuures tegemist on üsna kõrge alaga — Kristiinest võib leida isegi piirkondi, kus paekivipinnas on üsna lähedal. Teisalt Kristiinest Mustamäe poole jäävad piirkonnad võivad teinekord olla võrdlemisi madalad, isegi soised.
Kristiine City on oma olemuslikult aedlinnalik ja turvaline piirkond. Kas Kindrali Majad toovad siia kesklinnaliku miljöö ja kiirema elutempo?
Indrek Tiigi: Iga elukvartali arendamisega tekib juurde ka teatud tihedust. See on väga normaalne kujunemine — maast saab aedlinn, aedlinnast saab päris linn. Suurema inimasustusega piirkond nõuab ka urbanistlikumaid võtteid. Kasvava linnastumise kontekstis tuleb ruumi planeerimise loogikat veidi muuta. Mida vähem on ruumi seda suurema detailsusega tuleb alad läbi mõelda — näiteks tänavaid tuleb käsitleda „olemise“ ruumina. See tähendab, et tänav pole pelgalt liikumiseks vaid sellel on mitmetahulisem otstarve. Näiteks Kindrali Majade puhul tõime mõlemale poole teed kõrghaljastusega puiesteed, mille äärde saavad lühiajaliselt parkida ka autod. Samuti avanevad tänavale uksed, mis omakorda toetab seda, et tänava elu saaks iseseisvalt toimida ning oleks keskkonnana meeldiv. Inimeste läheduse ja asustusega tekib positiivne kogukondlik kontroll — elukeskkond on turvalisem ja puhtam.
Carmen Kukk: Funktsionaalsuse poolest on iga ruutmeeter nii arhitektuuriliselt kui maastikuarhitektuuri mõttes väga teadlikult ja mõistlikult planeeritud. Kindlasti üks tõesti erinev ja omapärane joon on jalgrataste hoidmise mitmekülgsus — need ei ole sugugi mõeldud vaid majade sisse, vaid selleks on mitmeid üldkasutatavad alasid majade ümber ja sees. Ma arvan, et see on äärmiselt positiivne ja eluterve urbanistlik mõtteviis — kui on võimalusi liikumiseks jala või kergliiklusvahendiga, samuti just viimaste hoidmiseks, kujuneb ka lugupidamine ja kooseksisteerimise oskus. Usun, et liikumist soodustavad võimalused soodustavad ka kogukondlikku läbikäimist, mis on kahtlemata osa ka siinsest väärtusmaailmast.
Indrek Tiigi: Linnaplaneerimises ja arhitektuuris on hea kui on palju erinevaid võimalusi ruumi kasutamiseks. Välisruumis on liikuvus osa sellest kasutamisest. Me kõik käime jala, ka need inimesed, kes sageli autoga sõidavad. Kindlasti on normaalses linnaruumis oluline, et on võimalik kergliiklusvahenditega mugavalt liigelda ning üldjuhul võiksid need alad olla avatud.
Ka Kindrali Majade puhul ei pidanud me mõistlikuks hoovialasid kuidagi eraldi sulgeda. Tänavaruum ja hooviala on loodud liikumiseks — jalakäijale ja jalgrattale ühtviisi. Kergliikumisvahendite kasutus on viimastel aastatel olnud väga hoogne — seda enam muutub üha olulisemaks, et see liikumine on võimalikult mugav ja turvaline. Kui seda pole, siis kasutatakse liikumiseks muid vahendeid ja ma usun, et auto on linnaruumi mõttes pigem negatiivne alternatiiv.
Seega arhitektuuriliselt oli oluline need võimalused liikumiseks luua. Usun, et 5-10 aasta pärast on rataste kasutus palju suurem ning igati normaalne osa liikumiskultuurist. Meil on täna väga palju autosid ning pikemas perspektiivis on see pigem probleem kuna trend on kasvav. Täna on meil umbes 600 autot 1000 inimese kohta. Lihtne aritmeetika ütleb, et me ei mahu lihtsalt linna ära ning alternatiiviks oleks elada hõredamalt. See aga tähendab, et elu- ja töökohad paiknevad laiemal alal kui praegu ning me peaksime kulutama täiendavat ruumi ja ressurssi transpordi ja infrastruktuuri arendamiseks. Samal ajal jääksid kõik muud infrastruktuuri osad halvemini kättesaadavamaks: kino, spordisaal ja pood jäävad üksteisest ning kodudest, töökohtadest, lasteaedadest ja koolidest veel kaugemale.
Linnaruumiliselt oleks positiivsem hoida inimeste paiknemist linnas tihedamana, mis võimaldab meile meeldivad ja vajalikud taristu osad hoida kättesaadavas kauguses. Seda saab linnaruumi planeerimise mõttes teha ainult autodele mõeldud füüsilise ruumi arvelt, mida näeme juba aastaid suurtes Skandinaavia linnades, kus on autole alternatiivsed liikumisviisid nii tänavavõrgu, kultuuri kui infrastruktuuri mõttes väga lihtsalt kättesaadavad ja mugavad kasutada.
Milline on Kindrali Majade arhitektuur. Kas see on kesklinnalik kvartal või pigem aedlinnalik äärelinna elukeskkond?
Indrek Tiigi: Üheks suurimaks väljakutseks oli liikuv ja mitmekülgse urbanistliku tänavaruumi sidumine vaikse ning privaatse hoovialaga ja hoonestusega selle ümber. Siinne ruumiplaneerimine ei ole päris üks-ühele võrreldav kesklinnaga, ent päris äärelinnalik samuti mitte. Samas on arhitektuurne lahendus ja hoonete mitmesse külge avanev struktuurne ülesehitus pigem omane kesklinnalikule arhitektuurile.
Kindrali Majade puhul formuleerisime hoonete mahulise ülesehituse võrdlemisi suure esimese korrusega, kus on ka otse tänavale avanevad äripinnad ja korterid. See toob välisilmesse ehk sellist Brooklyn’ile omast ilmet. Esimese korruse ala on justkui kaheilmeline: tänavapoolne külg, kus on peamiselt fuajeed ning mõne korteri või äripinna sissepääs, teiselt poolt saad avarast fuajeest astuda otse oma privaatsesse hoovi. Klassikaline linnamaja ülesehitus — majal on nii esi- kui tagakülg. Esimene, ehk tänavapoolne külg on konkreetne lihtsalt leitav nii kullerile kui sõbrale.
Tegemist ei ole suletud kvartaliga ning hoonete vahel on mõnusasti ruumi. Seega on Kindrali Majad justkui hübriidversioon päris kesklinliku ja äärelinnaliku arhitektuuri vahel. Tänavavõrgustik on selgepiiriline, hooned, parkla ning kõik teised detailid on üheselt mõistetavad. Linnaruumi planeerimise mõttes oli mõistlik viia autod maa alla, mis ühtlasi tähendab, et autod jalakäijatele ja kergliiklejatele mõeldud ruumi ei sekku.
Kindrali Majad on eriilmelised ning erinevalt liigendatud, et vältida monotoonsust. Betoonist maja on tänapäeval võimalik teha ülimalt kvaliteetselt ning seda toetavad sobivad fassaadi nahad — ehk siis see, milline näeb maja välisfassaad välja. Kuna majad kerkivad kahele tänavale, oleme planeerinud hoonete suurused, mahulised paiknemised ja vaated nii, et see oleks kõige mõistlikum. Majadel on väga avarad aknatsoonid, et korterites oleks võimalikult palju loomulikku valgust. Lisaks on majadel erinevad avatud rõdud ja puiduga vooderdatud lodžad.
Carmen Kukk: Kindrali Majade puhul on praktiliselt igal kodul vähemalt üks rõdu. See on detail, mida meie klient väga kõrgelt hindab. Kristiine City paikneb suuresti nõlva peal, mistõttu avaneb juba kolmandalt korruselt pikk Kristiine aedlinnaku vaade ning kõrgemalt linna panoraam. Avarad aknapinnad, valgusküllasus ja rõdude rohkus on kindlasti põnevaks lisaväärtuseks.
Puiesteed ning linnalik alleedega tänavamaailm hoonete ümber. Ent milline näeb välja hooviala?
Indrek Tiigi: Kolme Kindrali Maja keskele kujunev kõrgustega liigendatud hooviala on lahendatud pargilaadselt. Maa-alust parklat katab hoovi poolt haljastatud nõlv, mis annab osaliselt õue tsoonile justkui kausja vormistuse. Koosluses mitmekülgse haljastusega annab see reljeefsus sisehoovile hubasuse.
Carmen Kukk: Kindrali Majad ja kogu Kristiine City on suunatud peredele, mistõttu on siin ka mitmeid erinevaid ning vanusegrupiti hajutatud mängualasid, mis pakuvad kõigile tegevust. Lisaks mängualadele on Kindrali Majade hoovi toodud pergola-ala, õdusad istumisalad ning lugemisnurgad. Siin on kindlasti kõigile midagi. Üldine meeleolu on väikelinnalik — lastel on alati mängukaaslasi ja oma kodukandis on neil mõnus ja turvaline askeldada. Siin on kõik loodud selleks, et lapsed saaksid kasvada sõprade keskel ning toimuks meeldiv kogukondlik läbikäimine.
Indrek Tiigi: Mõistetavalt on inimeste vajadused väga erinevad — pered on erineva suurusega, mõni inimene on väga mobiilne, teine jällegi töötab kodust. Usun, et siinne keskkond on mitmekülgne ja mõistlik nii arhitektuuriliselt kui ruumi planeeringult. Maailmas elatakse väga erinevalt ja siingi on erinevaid kaanoneid — arhitekti töö on leida funktsionaalne ja praktiline ülesehitus kodudele, millega iga nurk nii kodus kui kodu ümbritsevas ruumis peaks olema kasutatav mõistlikult. Kindrali Majade puhul sai oluliseks valgus, et seda võimalikult palju püüda ja tuua sellega avarust. Kui kodude puhul väljendub see avaras aknapinnas siis maastikuarhitektuuris ka muuhulgas taimede valikus. Liiga kõrge haljastus teeks hooviala pimedaks. Nagu Kindrali Majad tervikuna, on mitmekesine ka taimede valik. Kui puiesteede taimevalik on ehk pigem rangem, siis hoovist leiab väga erinevaid taimi, et tuua aastaaegadesse värve ja mitmekülgset haljastust marjapõõsastest õunapuudeni välja. Maa peal on omajagu hoonestust ning seda kompenseerisime maastikuarhitektuuris võimalikult suure haljastatud alaga. Tegelikkuses võtab haljastuse kujunemine mõned aastad aega, aga see on normaalne osa linnaruumist. Ma üldiselt arvan, et haljastus on väga suur osa meie elukeskkonnast tervikuna ning pigem võiks meie kliimas seda linnapildis rohkem olla.
- Kindrali Majade arhitektid: Allianss Arhitektid, Indrek Tiigi (juhtiv arhitekt), Tarmo Kübard, Matthias Klitzsch, Evelin Eelma . Maastikuarhitektuur: Allianss Arhitektid, Indrek Tiigi (juhtiv arhitekt), Eha Jakobi Sisearhitekt: Galina Burnakova.
