Õlid on üsna salakavalad ning mõnikord ei vajagi nad süttimiseks väga kõrget temperatuuri. Õli oksüdeerub kuivamisel, see reageerib keemiliselt õhus sisalduva hapnikuga ning seejuures vabaneb energia ja tõuseb temperatuur.

Põrandat õlitama asudes tuleb vaadata, et laudade vahelised praod oleksid minimaalsed. Linaõli ei kuiva, vaid nagu öeldud oksüdeerub õhuhapniku toimel ja selle protsessi käigus tekib kuumus, mis võib materjalid süüdata. Suurtesse pragudesse valgunud õli oksüdeerumisel võib seal olev tolm või koguni puit süttida.
Suured praod tuleb täita näiteks lihvimistolmu ja puiduliimi seguga.
Põrandalaudade pragude kaudu vahelae sisse nõrgunud õli võib isesüttida. Ka linaõliga läbiimbunud höövlilaastud muutuvad ideaalseks süüteallikaks.
Kui võõbata põrandat ettevaatlikult pintsliga, väldib see õli suures koguses põranda alla imbumast.

Õlitamisel tuleb õli ülejääk ära pühkida puhta puuvillase lapiga. Süttimisohu tõttu ei tohi ka linaõliseid kaltse või pabereid jätta hunnikusse vedelema. Need tuleb laotada kuivama, hoida kaanega suletud nõus või vees või pärast kasutamist kohe ära põletada. Õlitamise ajal peab ruum olema hästi ventileeritud.