Tegu on kolmekorruselise (kolmas korrus on katusealune väljaehitus) ja väikeste ruumidega majaga, kus üks külm trepikoda oli läbi kolme korruse. Igal korrusel on üsna väike, umbes kolmetoaline korteripind (70 m2) koos väikese kööginurga ja vannitoaga. Majas elab mitu peret.

Ka hoov on ilusti ära jaotatud — kõigil on võimalus enda murulapi peal pikutada ja õunapuu all suve nautida. Väiksemad ja suuremad hoovid eramajadega on ümber, nii tekib tunne, nagu oleksid linnast ära kaugemale sõitnud, ometigi on kesklinn kiviviske kaugusel.

Suured muudatused


Majaosa, kus asub renoveeritud korter, oli elatav, kuid vajas hädasti korralikku värskenduskuuri. Ka ruumiplaneering vajas ümber tegemist, sest kolmandale korrusele pääsemiseks oli vaja minna külma koridori. Samuti oli köök pisike, vannituba-tualett veel pisem ja asju polnud üldse kuhugi panna.

Kuna selle korteri omanike kasutuses on kaks ülemist korrust, siis oli mõttekas need harmooniliselt siduda — ka trepikoda ruumi sisse tuua, et saaks mõnusalt ja soojalt kolmandale korrusele liikuda, ja katusealune ruum korralikuks elamispinnaks luua. Esialgu oli kolmandal korrusel 60-ruutmeetrine panipaik.

Vanemate soov oli alguses ehitada katusekorrusele mõnus magamistuba ja suur garderoob, kuid lõpuks otsustati koos sisearhitektiga, et sinna tuleb ruumikas lastetuba. Seal tekib lastel omaette maailm, kus kaldlaed ja katusekand tekitavad onnilaadse tunde. Tuba, kus on mõnus ja hea mängida ning kasvada. Nii jäi vanemate magamistuba hoopis alumisele korrusele, kuhu plaaniti ka garderoobkapp, et kõik asjad ära mahutada.

Nüüd saab rahulikult külalistega samal korrusel avatud söögitoas või elutoas vestelda ega pea laste pärast muretsema, kes rahulikult oma korrusel puhata saavad.

Elamis- ja magamistoad jäeti samaks, kuid vana köögi asemele tehti avara aknaga vannituba-tualett ning köök tõsteti söögituppa. Nii sai teha vanast vannitoast hoopis pisikese esiku koos garderoobiga, et oleks koht, kuhu õueriided ära panna.

Teisele korrusele projekteeriti ka pisikese tualett, et lapsed ei peaks öösel treppidel kobama ja üldse oleks elu lihtsam ning loogilisem. Kokkuvõttes tundus uus plaani nii loogiline ja lihtne, et lausa imelik mõelda, et seal üldse see vana planeering oli.

Seega sai ülemisele korrusele tehtud lastetuba, panipaik ja tualett ning alumisele väike esik-garderoob, avar vannituba, köök koos avatud söögitoaga, elutuba ja magamistuba.

Hoida vana

BK ruumi üks eesmärk on nagunii mõistlik materjalikasutus selle tänapäevases mõttes. Selleks tuleb kohe algetapis alati analüüsida, mida saaks alles jätta, milliseid ägedaid vanu pindasid saaks esile tuua ja kas on vaja üldse kõik ära lammutada, et uus kipsist karbiks püsti panna.

Sisearhitektid tahtsidki selles kodus natuke midagi ka vanast majast järele jätta ja see mõte sobis ka pererahvale. Näiteks saadi kohe üksmeelele, et ägedat puidust üraski järatud treppi ümber vahetama ei hakka. Pigem teha trepp selliseks, et see mõjuks pärast hoopis pärlina. Ja nii ka läks.

Samuti jäeti nähtavale vanad puidust postid, mis sai puhastatud ja uuesti õlitatud. Põrandad olid kahjuks nii halvas seisus, et need vahetati uue puitparketi vastu välja. Eesmärk oli ikkagi teha üks korralik remont, mis pikka aega kestaks.

Looduslik loeb

Nagu Britta vaadetele kohane, siis vaadati esmajärjekorras ikka looduslike materjalide poole, et ruum oleks võimalikult naturaalne, hubane ja tervislik. Seega püüdsid nad selle kodu loomisel hoiduda sünteetilistest materjalidest, plastpindadest ja muust, mis kogu maailmale tervikuna vaid halba teevad.

Ka efektseinte pindades kasutati looduslikke — safrani — savivärve. Nende abil sai loodud kerge vaevaga ägedad, mahedates toonides ja savijalt pilvised pinnad, mis annavad mõnusa naturaalse tunnetuse muidu modernsesse ruumi. Üldpildi jätsid sisearhitektid hästi heledaks, et ruumid mõjuksid avara ning valgusküllasena.

Põhjamaine ja pehme

Domineeriv stiil on põhjamaine ja pehme minimalism. Eesmärk oli jätta väikesed ruumid heledaks ja avaraks, mida saab saavutada just heledate pindadega. Oluline on läbimõeldud mööblilahendus, et oleks piisavalt panipaiku ja igapäevane virvarr saaks silme alt ära.

Ruumi võiks ilustada just meelepärased emotsionaalse väärtusega esemed ja üksikud detailid (taimed, padjad, kunst, raamutud), mis kogu ruumile sära annavad. Nii ei koorma ruume asjadega üle ja jääb õhku seal ka ise olla ja end hästi tunda.

Toonidest on lisaks valgele ja puidule ka sooja halli, mahedat rohelist ning pehmet sinist. Need on sellised mõnusad looduse toonid, mis aknastki välja vaadates silma hakkavad.

Keeruka murdmine


Võib öelda, et ükski kodu ehitamine, renoveerimine või remont ei kulge läbinisti sujuvalt. Selle kodu puhul oli kõige keerulisem planeering, et kõik saaks ilusti ära mahutatud. Raskeimaks osutus just pisikese trepikoja ühendamine alumise ruumi ja kogu tervikuga. Britta sõnul sujus suures pildis siiski üsna hästi ja veatult, abiks suurepärane ehitaja ja imelised kliendid, kes usaldasid ja ise kaasa mõtlesid.

Unistused plaani


Nagu iga projekti puhul, mõeldi ka siin tööde alguses läbi suunad, ideed ja unistused, kuhu jõuda soovitakse. Britta usub, et töö saabki ideaalselt laabuda vaid siis, kui klient päriselt usaldab ja sinusse päriselt usub. Hästi oluline on ka hea koostöö ja kliendi kaasamõtlemine, sest ruumi luuakse ju ennekõike kliendile ning mida rohkem ta oma soove ja unistusi kohe alguses jagab, seda täiuslikumad need ruumid tema jaoks tulevad.

Kui mõelda, kas ja mida teeks tagantjärele teisiti, siis ei teekski teisiti midagi. Sisearhitektid kasutasid selle ruumi potentsiaali tõesti optimaalselt ära — pisikestest tubadest, kus alguses tundus, et ei mahu kuidagi elama, loodi ilusad ja avarad ruumid. Kogu tiim suutis sellelt ruumilt võtta maksimumi ja panna ta täiesti teistmoodi elama.

  • Lugu ilmus sisustusajakirja Disain, Interjöör & Arhitektuur kevadsuvises numbris. Telli ajakiri endale SIIN.