Esmalt sai kopaga üles kaevatud kogu rehetoa põrand ja pinnas välja tassitud. Kindlasti oleks saanud seda tööd teha ka käsitsi kirka ja jumal teab mis abivahenditega, ning tööd ja rassimist oleks jätkunud pikkadeks nädalateks. Meie otsustasime kallima, aga kiirema lahenduse kasuks, sest sama töö tegi kopp ära kõigest ühe päevaga. Keeruline töö on see just seetõttu, et vanal ajal tehti rehetoa põrand savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti veidi kuivada. Seejärel lasti põrandat sõtkuda loomadel või lastel ja tambiti põranda pind puutambiga tasaseks. Hiljem kasutati selleks reherulli.

Kui põrand sai soojustatud ja valatud, sai hakata edasi tegutsema. Meie rehetoa uueks kõrguseks põrandast laeni sai 4m, mis on ikka üüratu aga samas nii äge. Kõik need vanad suitsust tahmunud palgid ja parred annavad aimu sellest, kuidas käis elu vanal ajal siin samas rehetoas. Kuna meil on säilinud rehetoas kerise tüüpi reheahi, siis võib arvata, et siin visati ka leili ja tehti sauna, lisaks kõigele muule.

Järgmisena oli plaan soojustada rehetoa lagi üleval pööningul. Aga nagu alati, siis vana maja puhul ei tea kunagi, mis üllatus sind järgmise nurga taga ootab. Rehetoa laepalgid olid kohati ikka väga vanad ja väsinud. Ühe osa võtsime ilusasti lahti, soojustasime ja katsime lae uue palkprofiiliga. Kuna täispalki on tänapäeval väga keeruline leida ja see on ka kulukas, siis selline palkprofiil voodrilaud on täiesti arvestatav petukas. Kui ei tea, siis ei saa arugi. Teine osa aga oli nii halvas seisus, et tark oleks ka see kõik uuesti välja vahetada, kuid hetkel jätsime selle töö tegemata ning lõikasime katkised kohad välja ning lappisime neid pisut. Täielikult uue lae paigalduse võtame plaani koos katuse vahetusega. Seniks aga soojustasime villaga ja paikasime vahed pööningu poolt vahuga ning rehetoa poolt veel takuga, et tuul päris sisse ei vuhiseks. Ka kõik ülejäänud palgivahed ja praod sai üle takutatud. Väga mõnus nokitsemine oli ja üldse mitte aeganõudev.


Sajandiga oli rehetuppa palkidesse igasuguseid erinevaid naelu toksitud. Mille tarvis küll? Mida kõike oli vaja riputada? Nende kättesaamine nõudis ikka mehist rammu, mida tublil Eesti naisel ikka jagub. Ühe naelaga läks nii hästi, et suutsin oma külje katki tõmmata. Nagu karistuseks, et pole vaja kõike vana puutuda :)?

Edasi sai palgid kuiva harja ja lapiga lihtsalt ajatolmust puhtaks nühitud. Tahtsime, et palgid jääksid võimalikult autentsed ja suitsuse väljanägemisega, seega olid igasugused liiva- jm pritsid välistatud. Kuna on jahe aeg ja rehetuba on täiesti kütmata, siis ei riskinud me ka väga veega pesema hakata, et vältida hallituse teket. Palkidele sai värske väljanägemine antud veebaasil musta mati värviga. Tulemus sai väga ilus ja naturaalne. Ma loodan, et spetsialistid mu peale nüüd halastavad, et ma looduslikke vahendeid ei kasutanud. Vahel on lihtsam läheneda asjadele tänapäevaselt.

Rehetoa välissein on maakividest, mille me üle krohvisime. Kohe algselt oli selge, et me ei soovi jätta maakivi välja üheski eluruumis, et vältida tunnet nagu elaksid laudas. Sein ootab hetkel teistkordset peenviimistlusega krohvimist ja siis valgeks võõpamist. Selline valge-musta ja naturaalse puidu kooslus, mulle meeldib rehetoas. Välisseinas on selle toa ainuke aken, pisike aga siiski ava kust naturaalne päevavalgus sisse pääseb. Hetkel on ava ajutiselt laudade ja penoga kinni pandud, ning ootab kevadet, et saaks endale uue silma.

Rehetoapoolne sein ootab hetkel valge voodrilauaga katmist.

Laepealne saab aga kaetud OSB plaadiga, et tekiks tugev kandepind. Just sinna lae peale on plaanis panna madratsid ja lamamisalused sõpradele, kui peaks vaja minema. Selles suhtes on kõrge tuba ideaalne ja annab võimalusi kõrgustesse erinevaid pesasid ja olemisi ehitada. Toa vastaseina taga on vannituba, mis on juba kasutusvalmis ja millest saab lugeda SIIN.

Meie rehetoa au ja uhkus on hästi säilinud reheahi, mille ma loodan ühel ilusal päeval töökorda saada. Olen sel teemal juba suhelnud erinevate meistritega, kes on nõus töö ette võtma. Reheahi oli kaetud savikrohviga, mis otsast kõik pragunes ning ma olin sunnitud selle kõik eemaldama.
Hetkel aga on plaan reheahju tagune lihtsalt tolmuvabaks krohvida ja reheahi ise kriidivärviga üle võõbata. Esialgu saab sellest nunnust reheahjust teha asemealuse. Ahju tööle saamine nõuab rohkem investeeringuid, sest esmalt on vaja ahjule järgi saada ka korsten. Kindlasti ei hakka ma ahju esiisade kombel kütma ilma korstnata, kui just vabasurma ei taha minna.

Rehetoa põrand ootab veel ka põrandalauaga katmist. Kindlasti tahan ma panna maha võimalikult laia profiiliga täspuit laudise. Õnneks on siin Viljandimaal täiesti olemas selline ilus ja päris hea hinnaga laud müügis, mille ma juba välja valisin. Lõppviimistluse osas pole veel kindel, aga ilmselt saab olema midagi piimjat valget, mille saab kohe tootmisest tellida viimistletuna. Seega jääb ära hilisem tolm ja lihvimine. Pean läbimõtlema kogu maja tubade konseptsiooni, sest põrand peaks jooksma ühtlase tooniga kõigis ruumides.

Eraldi teema on elekter ja valgustus rehetoas. Kuna lae kõrgus on 4m, siis ma pean väga põhjalikult mõtlema kuidas, kuhu ja milline valgustus üldse panna. Lisaks erinevad tasapinnad, parred….ohhh päris keeruline. Kõik elekter tuleb palgi pealt vedada. Ilmselt panen musta kangasjuhtme, et sulanduks interjööri. Lisaks on plaan vedada kogu maja elekter kokku just rehetuppa ja sinna asetada ka uus kilp. Nüüd kui palgid on puhtad, saabki hakata elektritöödega pihta.

Esialgu on plaan rehetuba kütma hakata infrapuna paneelidega. Paneel on küll selline ilus valge plaat, mis saab kaetud ühe vana fotoga, aga see jääb juba üllatuseks. Kindlasti jagan ma õige pea pilte lõpptulemusest.