Suve nägu lisavad aiale ka liblikad, kes on lõpuks ometi kohale jõudnud ning päikeselistel hetkedel on maitsvamad õitsejad neid tuubil täis! Tundub, et enamik neist on värskelt nukust välja roninud, sest nii siidiseid ja säravaid eksemplare näeb harva.

Foto: Ohakaliblikas, minu suur lemmik. Neid on sel aastal erakordselt palju



Foto: Hiid-iisop ja sügisaster on tõelised koerliblika- ja kimalasemagnetid


Foto: Admirali passipildid


Loodetavasti jätkub seda liblikaaega veel pikalt — nende jaoks isuäratavaid õitsejaid igatahes jagub: õites on budleiad, siilikübarad, mesiohakad, kukeharjad, hiid-iisopid, sügisastrid ning lavendelgi läheb pisitasa teisele ringile. Varsti-varsti lisandub ka lursslill, kes on suur admiralide meelitaja. Mind rõõmustavad eelmainitutele lisaks viimased päevaliiliad, uimastavalt lõhnavad floksid ja kõikvõimalikud suvelilled. Ka roosid on kes teisel, kes juba kolmandal ringil.

Foto: Päevaliiliatest viimane õitseja — ruuge päevaliilia “Kwanso Variegata”


Foto: Aed-leeklilledest ehk floksidest põnevaim — “Blind Lion”. Õied selliseks jäävadki, uhkelt mustjate peade ja jõuliste vartega sort


Foto: Sumistaja kastemärgadel roosiõitel, keerutas end tükk aega mõnuga tolmukate vahel ringi


Ahjaa, üks tore ja väga kasulik avastus ka. See aasta on elule puhutud üks ääretult tänuväärne ja armas algatus nimega Õunastop, mille kaudu (Tallinna/Harjumaa) aiaomanikud saavad oma liigsed õunad mugavalt nendeni toimetada, kellel endal õunu pole. Omniva kuller tuleb korjab kokkukogutud õunad peale ning viib õunastopi peatustesse laiali, kust soovijad saavad neid tasuta kaasa haarata. Õunastopi peatused asuvad Tallinna parkides, lasteaedades ning avalikes ja rahvarohketes kohtades: nii on näiteks lapsele lasteaeda järele minnes või õhtul peale tööd poest läbi hüpates mugav õunad koju kaasa haarata. Minu juures esimene raks juba käidud, nii et loodetavasti on mu õunad juba kellegi kõhtu rõõmustamas. Paar-kolm tiiru kasutan seda võimalust kindlasti veel, sest nagu ikka, on mul täielik õunauputus ja on tore, kui õunad, mida ma ise ära tarbida ei jõua, kellelgi teisel suu magusaks ja meele rõõmsaks teevad.

Mõneti aga hakkab väljas juba sügise poole kiskuma. Eks ole see õunauputuski selge märk, et suvi teeb veel viimaseid pingutusi. Lisaks õuntele uputab ka ploom — nii lookas pole mu puu varem olnudki, loodan, et oksad vastu peavad.

Üks suurem peenratöö aga ootab mind veel ees. Nimelt tüdinesin lõplikult vanadest valge-rohelisekirjudest hostadest oma õunapuude aluses peenras. Olen vist viimased paar aastat iga sügis vandunud, et kaevan nad kevadel välja, sest suve teises pooles lähevad nad inetult auguliseks ja niruks. Aga kevade on nad alati nii kenad ja värsked, et pole lõpuks ikka raatsinud. Nii otsustasin seekord kohe härjal sarvist haarata ja platsi puhtaks lüüa ning tuua asemele mõned limukate- ja ilmastikukindlamad sordid. Millised sordid täpsemalt mu peenrasse jõudsid (ja tigudekindlatest hostadest üldiselt), sellest aga juba järgmises loos.

Foto: Aiahooliku aia tegelik valitseja — ülemaednik Greta